Minu põhimõtted ja juhised elamiseks

Idee tuli vist siis, kui lugesin Elumuutjad.ee st sarnast postitust. See on siis nimekiri sellest, mis on minu elu põhimõtted ja juhised/reeglid millest elus lähtun.

1. Kõigerohkem usalda oma sisetunnet. Mind see siiani pole alt vedanud.
2. Kunagi ei võta süüd 100% enda peale, sest igal asjal on kaks poolt ja alati on mõlemal poolel osa süüst.
3. Vastutan ainult oma tegude eest, sest mina olen see, kes valib oma tee.
4. Proovin alati ennekõike näha teise inimese tegude põhjust, sest see aitab teda paremini mõista ja mitte viha pidada.
5. Peamine on iseendale meeldida ja teiste sõnad ja kommentaarid tuleb kõrvust mööda lasta.
6. Igapäev tuleb leida vähemalt tunnike iseendale.
7. Ei hoia oma elus inimesi, kes kiirgavad negatiivsust minu suhtes ja panevad mind halvasti tundma. Need keda taha oma ellu kohtlen armastusega ja hindan neid piisavalt.
8. Head mõtted toovad ellu häid asju ja sündmusi. Katsun alati näha asju positiivselt.
9. Emotsioonid tuleb väljaelada. Enda sisse kogudes oled sa nagu vangis. Välja tuleb elada nii, et keegi ei saaks haiget. Näiteks ära karju inimese peale vaid peksa patja, karju metsas nii kõvasti kui saad. Siinkohal mõtlen ka seda, et kui tahad naerda siis naera.
10. Oma hirmudele tuleb vastu astuda. Muidu ei saa toimuda ka eneseareng, sest su hirmud hoiavad sind tagasi.
11. Kindlasti tuleks igalühel leida tegevus mis maandab pingeid, teeb rõõmsaks ja on väljendusrikas.

Peamine on kõike teha armastusega ja kohelda teisi armastusega. Seda elus vaja ongi. Rohkem armastust ja vähem vihkamist. Mulle nii meeldib armastus 🙂

Soovitan ka teistel inimestel selline nimekiri teha. Pane näiteks külmkapi külge või miksmitte ära raamida ja seinale panna 🙂

Väike eneseanalüüs seoses hinnangutega

Lugesin seda artiklit ja tekkisid mõtted minu oma käitumise kohta. Nii teiste kui ka enda suhtes.

Ma ole alati see, kes oma lähedasi korrale kutsub, et olgem ikka viisakad, nii pole ilus, rahune maha jne. Seda artiklit lugedes aga mõistsin, et ainult minul üksi on nende käitumisega probleem. Nad ise tunnevad ennast ju õnneliku ja vabana. Mina olen see kelle arvates on tobe kui täiskasvanud mehed lollitavad nagu lapsed. Mina olen see, kes arvab, et tuleks ennast vaos hoida muidu juhtub midagi halba. Nemad lihtalt on õnnelikud sellisena nagu nad on. See on hea näide, et hinnangud on tõesti sinu enda probleem, mitte nende keda hindad.

Enda suhtes on mul komme ennast hinnata tagantjärgi. Ma ütlen midagi välja ja siis hiljem analüüsin tükkaega, et ega teine valesti aru ei saanud, ega ta midagi pahasti ei arva. Kui nüüd reaalselt mõelda, siis selline tagantjärgi põdemine on ju ajaraiskamine. See oli ja on nüüd läinud. Seda ei saa enam muuta. Unusta see ja naudi tänast päeva.

Vahest kui kuulen, et keegi kirub kedagi taga, kedagi kes kunagi tegi talle halba aga hetkel pole midagi teinud, siis ma ei mõista seda halvustamist täiesti tühja koha pealt. Olen lähtunud sellest, et teisi halvustatakse asjades, mida inimene tegelikult ise teeb. Nüüd olen hakanud ka teist vaatenurka nägema. Sellel inimesel ei ole ehk oskust valust lahti lasta ja selline kirumine on ehk tema viis viha välja laskmiseks. Kindlasti on ka paremaid viise selleks aga mina ei saa talle neid peale suruda. Igaüks peab ise oma isikliku arengu läbi tegema. Mina saan ainult eeskuju anda.

See on tegelikult naljakas kuidas ma tähele ei pane, et ma sisimas hinnanguid jagan. Kui valjusti välja ei ütle, siis jätadki endale mulje, et oled väga salliv ja tore, armastav inimene ja võtad kõiki nii nagu nad on. Aga vaata oma mõtteid. Need näitavad palju rohkemat välja su sisemiste tormide kohta. Mina soovitan näha rohkem inimeste tegude ja sõnade põhjust. Teinekord põhjust teades sa mõistad teise tegusid rohkem ja ei hakka neid hindama.

Mullirahvas

Kunagi üks teine blogia kirjutas, et saab ideid igasugustest foorumitest. Eks ma siis ise ka vahest lugesin neid foorumeid aga ei leidnud ma sealt midagi, mis sobiks minu blogisse. Pika jälgimise tulemusena aga selgus, et on ikka küll midagi. Nimelt ma märkasin, et inimesed elavad vist mingis mullis.

Vahest keegi kirjutab seal mõne loo, et näe mul oli armuke ja nüüd jätsin ta maha aga see hakkas mind ahistama. Sellepeale lendavad kurjad mulli inimesed kohale : ” Ära valeta, selliseid inimesi pole olemas, liba teema “. See oli veel lahja näide aga tõesti, sellised inimesed on olemas.

Teinekord keegi kirjutab selles, et omaenda sugulased keeravad käkki või sugulussidemetest öeldakse lahti raha nimelt jne. Jälle keegi ei usus, et selline asi on võimalik ja arvatakse, et teema algataja valetab.

Kahjuks on igasuguseid inimesi olemas. On olemas vanemaid, kes oma lastest lahti ütlevad, kuna tõde on valus kuulata, on olemas sugulasi, kes ohverdavad su raha nimel, on olemas naisi ja ka mehi, kes ei suuda leppida sellega, et neid vajati kõigest korraks ja üheks asjaks.

Samuti ei usuta, et on olemas inimesi, kes hakkavad taiste elude kallal hüppama, sest nende ego sai haavata. Ei usuta, et keegi lihtsalt tuleb ja teeb halba, sest tal hakkab siis parem.

Ei teagi milles asi on, et inimesed kuidagi nii mullis elavad. Ma ei ütleks, et nad eluvõõrad on aga ehk on nad koguaeg turvalises teadmatuses elanud. Mind lihtsalt hämmastas kui palju on inimesi, kes elavad oma väikse mulli sees ja kui keegi tuleb neile rääkima kurjusest ja pahatahtlikusest meie ümber, siis nad lihtsalt ei taha seda uskuda.

Ma arvan, et kui ma räägiksin mõnest inimesest, kellega ma olen kokku puutunud, siis ei usuks mind ka kõige elukogenumad inimesed. Mina ei näe mõtet üldse foorumites sõna võtta. Milleks sa hoiad halades mingist halvast kogemusest kinni ja lased seda veel teistel kritiseerida.

Lase sellel minna ja liigu edasi. Muidu lõhud veel kellegi heleroosa mulli oma jutuga ära 🙂

Materiaalsuse mõõdupuu

Tänane teema on mul juba ammu peas olnud. Miks on nii, et inimesed mõõdavad paljusid asju materiaalse kraami olemasolu. Asjad on millegipärast rohkem hinnas kui hingelised väärtused, armastus ja inimsuhted.

No näiteks mõni asi läheb katki ja siis muidugi vihastatakse ja solvutakse. Lõhkuja on kohe paha ja vastik. Ma ei räägi nimelt lõhkumisest vaid kogemata lõhkumisest. No on juhtunud, et presskann läks katki ja kohe oli vaja otsida süüdlast. Milleks on vaja neid tigedaid pilke ja kurje sõnu? See on kõigest asi. Selle saab uue osta. Milleks jätta teise inimese hinge süütunnet. Asjade võlu ongi tavaliselt see, et alati saab uue osta. Muidugi on ka haruldasi asju, mida ei saa asendada. Samas, kuidas su elu muutub halvemaks, kui näiteks sinu vanavanaema portselanist kass maha katki kukub?

Samuti hinnatakse inimesi nende vara järgi. Näiteks mehi selle järgi, et kui tal pole raha, maja ja autot, siis on ta naisele halb mees. Kui su lapsel pole palju mänguasju, siis oled halb vanem, kes ei taga oma lapsele head elu. Kas siis see ei loe midagi, et see mees on hea inimene, hea südamega, töökas ja ustav. Kas see ei loe midagi, et laps on armastatud? Mehe kohta annavad sageli hinnanguid naiste vanemad näiteks ja kas neile tõesti ei piisa sellest, et nende tütar on õnnelik ja armastatud. Minu silmis on laste jaoks terve maailm üks suur mänguväljak ja hea loovusega ei olegi vaja hunnikut laulvaid lelusid. Nad on olemas, aga kas laps neist puudust tunneks, kui neid poleks olnudki?

Ma olen ka varem maininud, et kõike tuleks kokku kraapida ainult niipalju, kui eluks vaja on ja rohkem pole sul ju vaja.

Kogu selle materiaalse tähtsuse hea näide on see, kui mõtlete, palju on olnud tülisid raha pärast ja üleüldiselt asjade pärast. Niipalju suhteid, sõprusi ja perekonna sidemeid on lõhutud. Kurb aga kogu süü oli asjadel, mida te keegi nagunii pärast surma kaasa võta ei saa. Inimesed hoiavad oma asjadest nii kinni, sest siis nad tunnevad, et nad on keegi, et nad on midagi saavutanud.

Enesega rahulolev ja hingerahu saanud inimene on teinekord palju rikkam ja rohkem saavutanud, kui inimene, kellel on raha ja võim. Enamjaolt on hingerahus inimesed ka õnnelikumad, sõltumata selles, mis neil on või mida neil pole.

Asjad tulevad ja lähevad aga hing  on alati alles, seega keskenduge rohkem sisemusele, mitte välisele materiaalsusele. Selleks pole palju vaja, et olla õnnelik. 🙂

On aeg jagada kogemusi, teooria on üks asi aga praktika on midagi hoopis huvitavamat :)

Nonii. Eks ma olen siin vahest praktiseerinud ka. Pean muidugi mainima, et päris meditatsioonini ma jõudnud pole. Mõtlesin, et jagan ka siin oma kogemusi.

Kõige uudsem asi minu jaoks vist oli kaugseantss ühes facebooki grupis. Kui õigesti mäletan siis see oli Wäeakan avanemine. Tookord oli tegemist andestamisega, et saaksid edasi liikuda ja mineviku seljataha jätta. Kokku kestis see 21 minutit ja koosnes kolmeast osast. Esimene osa seisnes teistele andestamises. Lihtsalt mõttes andestasid inimestele, kes on sulle teinud midagi, mida sa ei suuda endiselt unustada. Teine osa oli ise andestuse palumine ja viimane oli kõigi õnnistamine. Õnnistasid ja tänasid mõttes kõiki teisi osalejaid, kõiki inimesi siin maal ja neid kes avaneva akna läheduses on. Tegelikult pidi taustaks käima ka spetsiaalne muusika aga mul seda polnud. Igatahes siis minu kogemus oli üpris positiivne. Tunnistan ausalt, et tundsin kätes mingid surinat ja kuidagi hea oli olla. Tegelikult oleksin ma pidanud ka seantsi lõpus energiasse niiöelda kümblema jääma aga antud hetkel ma pidin peale seantsi lõppu muude asjadega tegelema. Ideaalis on nii, et jääd energiasse kümblema ja uinud. Siis hommikul tänad kõiki. No ma tänasin ka. Ausalt ma alguses ei saanud aru, et midagi see minu elus oleks muutnud aga pikapeale olen hakanud märkama, et ma tõesti ei hoia enam asjadest kinni ja ka inimestest, kellele siis andestasin. Kõige raskematest asjadest muidugi nii kerge lahti lasta pole. Igatahes kui kellelgi huvi, siis varsti on uus seants.

Kristallidest niipalju, et teate osad neist ikka tõesti on nii märgatavalt toiminud. Teise osaga on nii, et lihtsalt pole hetkel neid kasutanud. Näiteks kui mul ikka jaspis on padja all, siis ma tõesti mäletan oma unenägusid nii detailselt ja siiamaani võin öelda, mida kaks nädalat tagasi unes nägin, ilma et oleksin kuskile kirja pannud. Ja kui jaspist mul padja alla pole, siis ma ei mäleta midagi. Musta turmaliiniga on see, et ta muudab negatiivse energia positiivseks. Vahest kui on raske päev olnud, siis võtan selle ööseks endale pihku ja teate reaalselt on hommikul nii hea ja muretu olla. Oma enda isikliku kiviga on ka nii, et vahest kui see on mul puhastuses või energiat kogumas, siis alati tekivad mul probleemid. Kui see on kaelas siis on alati kõik suhteliselt stabiilne ja pea on selge.

Korra proovisin ka olemasolevate kividega kristall teraapiat teha. Ehk oli asi selles, et mul pole lihtsalt kõiki tšakra kivisid või selles, et ehk peab ikka korduvalt tegema, et mingi märgatav mõju oleks.

Alles lugesin ühe mediteerija kogemustest, et tema mediteeris poolteist aastat kuni lõpuks märkas suuri muutusi oma elus.

Ja see , et asi on mõttes kinni on ka õige. Mul on alati olnud probleem sellega, et ma kardan võõrastega suhtlemist ja olen nii suures sisemises paanikas kui olen sunnitud võõrasse olukorda, võõraste inimeste hulka minema. Kui esimest korda läksin praktikale, siis hommik otsa korrutasin endale, et kui hea ja tubli ma olen. Ma olen tubli, sõbralik, hea inimene jne. Niiöelda laadisin ennast nii positiivselt üles, et kui kohale jõudsin, siis ma üldse ei põdenud võõraste arvamuse pärast vaid suutsin olla mina ise.

Mediteerimisest kirjutan kunagi siis kui ma olen selles valdkonnas piisavalt areneda, et kogu kogemust kirjeldada.

Need on siis minu osad kogemused. Ja seda ma ütlen, et usaldage oma intuitsiooni. Mind pole see kunagi alt vedanud.