Seda ei sooviks ma kellelegi / hoolige rohkem.

Ikka ju öeldakse, et mõnda asja ei soovi vaenlasele ka. Tegelikult ei tohiks üldse teisele halba soovida. Teed teisele ja ka endale elu keerulisemaks.
Seoses oma viimaste tegevustega tuli mulle pähe asi, mida ma mitte kellelegi ei sooviks. See oleks siis :Mitte keegi ei tohiks surra üksi. Minu arvates on nii kurb kui oled siit ilmast lahkumas ja sul pole mitte kedagi, kes tunneks huvi sinu enesetunde või üldse elu kohta.
Kahjuks on ikka nii, et inimesed krabavad enda ümber asju kokku. Unustavad ära mis on armastus. Inimesed ei kohtle üksteist armastusega. Ka minu elus on inimesi ja sugulasi, kellest olen palju hoolinud. Kõige lihtsamini võikski öelda, et need inimesed ei ole enam minu elus, sest materjaalsus sai neile minust tähtsamaks, ehk oli see tähtsam juba algusest peale ja ma märkasin seda alles hiljem. Minu arvates ei olegi vahet, et kas su kõrval on võõras või sõber. Peaasi, et lahkuksid teadmisega, et keegi hoolib.
Ma arvan, et see ongi üks kindel asi, mis peab igalühel olema. Keegi, kes sinust hoolib. Ma olen varem siin ikka kirjutanud sellest enda armastamisest ja hoolimisest. Samas ma tean, et on raske jääda täiesti ükskõikseks välismaailma suhtes, seda pole lihtne saavutada. Ehk on see pigem mingi inimese loomulik vajadus, et keegi neist hooliks.
Ma ausalt ei teagi, mis tunne see on kui sul pole mitte kedagi, kes hooliks. Aga see kõlab väba kurvalt. Ma loodan, et mul veab. Ise katsun ikka hoolida, kui näen, et keegi väga vajab lauset ” Sa oled mulle tähtis, sa oled keegi oluline. “

Väike eneseanalüüs seoses hinnangutega

Lugesin seda artiklit ja tekkisid mõtted minu oma käitumise kohta. Nii teiste kui ka enda suhtes.

Ma ole alati see, kes oma lähedasi korrale kutsub, et olgem ikka viisakad, nii pole ilus, rahune maha jne. Seda artiklit lugedes aga mõistsin, et ainult minul üksi on nende käitumisega probleem. Nad ise tunnevad ennast ju õnneliku ja vabana. Mina olen see kelle arvates on tobe kui täiskasvanud mehed lollitavad nagu lapsed. Mina olen see, kes arvab, et tuleks ennast vaos hoida muidu juhtub midagi halba. Nemad lihtalt on õnnelikud sellisena nagu nad on. See on hea näide, et hinnangud on tõesti sinu enda probleem, mitte nende keda hindad.

Enda suhtes on mul komme ennast hinnata tagantjärgi. Ma ütlen midagi välja ja siis hiljem analüüsin tükkaega, et ega teine valesti aru ei saanud, ega ta midagi pahasti ei arva. Kui nüüd reaalselt mõelda, siis selline tagantjärgi põdemine on ju ajaraiskamine. See oli ja on nüüd läinud. Seda ei saa enam muuta. Unusta see ja naudi tänast päeva.

Vahest kui kuulen, et keegi kirub kedagi taga, kedagi kes kunagi tegi talle halba aga hetkel pole midagi teinud, siis ma ei mõista seda halvustamist täiesti tühja koha pealt. Olen lähtunud sellest, et teisi halvustatakse asjades, mida inimene tegelikult ise teeb. Nüüd olen hakanud ka teist vaatenurka nägema. Sellel inimesel ei ole ehk oskust valust lahti lasta ja selline kirumine on ehk tema viis viha välja laskmiseks. Kindlasti on ka paremaid viise selleks aga mina ei saa talle neid peale suruda. Igaüks peab ise oma isikliku arengu läbi tegema. Mina saan ainult eeskuju anda.

See on tegelikult naljakas kuidas ma tähele ei pane, et ma sisimas hinnanguid jagan. Kui valjusti välja ei ütle, siis jätadki endale mulje, et oled väga salliv ja tore, armastav inimene ja võtad kõiki nii nagu nad on. Aga vaata oma mõtteid. Need näitavad palju rohkemat välja su sisemiste tormide kohta. Mina soovitan näha rohkem inimeste tegude ja sõnade põhjust. Teinekord põhjust teades sa mõistad teise tegusid rohkem ja ei hakka neid hindama.

Mullirahvas

Kunagi üks teine blogia kirjutas, et saab ideid igasugustest foorumitest. Eks ma siis ise ka vahest lugesin neid foorumeid aga ei leidnud ma sealt midagi, mis sobiks minu blogisse. Pika jälgimise tulemusena aga selgus, et on ikka küll midagi. Nimelt ma märkasin, et inimesed elavad vist mingis mullis.

Vahest keegi kirjutab seal mõne loo, et näe mul oli armuke ja nüüd jätsin ta maha aga see hakkas mind ahistama. Sellepeale lendavad kurjad mulli inimesed kohale : ” Ära valeta, selliseid inimesi pole olemas, liba teema “. See oli veel lahja näide aga tõesti, sellised inimesed on olemas.

Teinekord keegi kirjutab selles, et omaenda sugulased keeravad käkki või sugulussidemetest öeldakse lahti raha nimelt jne. Jälle keegi ei usus, et selline asi on võimalik ja arvatakse, et teema algataja valetab.

Kahjuks on igasuguseid inimesi olemas. On olemas vanemaid, kes oma lastest lahti ütlevad, kuna tõde on valus kuulata, on olemas sugulasi, kes ohverdavad su raha nimel, on olemas naisi ja ka mehi, kes ei suuda leppida sellega, et neid vajati kõigest korraks ja üheks asjaks.

Samuti ei usuta, et on olemas inimesi, kes hakkavad taiste elude kallal hüppama, sest nende ego sai haavata. Ei usuta, et keegi lihtsalt tuleb ja teeb halba, sest tal hakkab siis parem.

Ei teagi milles asi on, et inimesed kuidagi nii mullis elavad. Ma ei ütleks, et nad eluvõõrad on aga ehk on nad koguaeg turvalises teadmatuses elanud. Mind lihtsalt hämmastas kui palju on inimesi, kes elavad oma väikse mulli sees ja kui keegi tuleb neile rääkima kurjusest ja pahatahtlikusest meie ümber, siis nad lihtsalt ei taha seda uskuda.

Ma arvan, et kui ma räägiksin mõnest inimesest, kellega ma olen kokku puutunud, siis ei usuks mind ka kõige elukogenumad inimesed. Mina ei näe mõtet üldse foorumites sõna võtta. Milleks sa hoiad halades mingist halvast kogemusest kinni ja lased seda veel teistel kritiseerida.

Lase sellel minna ja liigu edasi. Muidu lõhud veel kellegi heleroosa mulli oma jutuga ära 🙂

Kõik ei peagi kõigest arusaama. :)

Mõtlesin vahelduseks natuke mõtiskleda erinevatel teemadel. Eks ikka sellised teemad, mis mulle pähe on karanud nüüd viimasel ajal. On palju asju millest ma lihtsalt aru ei saa.

Hakkasin üldse mõtlema, et kui palju inimesed tegelikult väärtustavad niipalju materiaalset pahna, milleta saaks tegelikult vabalt hakkama. Kunagi sattusin neti poes näiteks markide peale. Mina ei saa aru, miks on vaja kulutada raha asja peale, mis sul kuskil albumis seisab lihtsalt ja paarkorda aastas saad siis sugulastele eputada, et sul on kallis mark. Või inimesed, kes ostavad kalli alkoholi selleks, et siis on hea vaadata seda avamata pudelit seal kapi peal. Aga ma ei peagi sellest arusaama. Kui see kogumine kellelegi nii tähtis on, siis muidugi tehku 🙂 . Kindlasti keegi ei mõista, miks ma neid kivisid ja kristalle ostan 😀 . Aga olgem ausad, need ei maksa nii palju.

Ma olen jõudnud elus veendumuseni, et elus on vaja niipalju kokku kraapida kui sul eluks vaja on. Pole vaja kokku ajada asju, mida sa reaalselt ei vaja. Ei tuleks osta asju lihtsalt sellepärast, et kõigil ju on. Tuleb osta see kordutehnika mida vaja on. Milleks sulle näiteks röster kui sa ei söö röstsaia. Selleks, et kui keegi külla tuleb, siis on hea pakkuda ” kas sa röstsaia ei taha ? “.

Siis muidugi jääb vahest ka teiste käitumine silma. See lihtsalt on nii, et kui ikka keegi midagi avalikult välja riputab, siis paratamatult inimesed seda näevad ja tekitavad oma arvamusi. Tunnistan, et eks ” noorus aastatel” olen isegi seda sorti imelike tegusi teinud. Aga just nimelt siis. Nüüd imestan vahest et ka täiskasvanud inimesed teevad nii. Ma räägin sellest, et kui keegi jätab kellegi maha, siis hakatakse oma exi niiöelda armukadedaks tegema. Sa jätsid ta maha aga sa tahad endiselt , et su eks sind ihaldaks ja ainult sind tahaks. Et tal see valus torge ikka rinnust läbi lööks, kui sind uuega näeb. Pubekaeas on see lihtsalt pubekalik käitumine aga täiskasvanuna on see rohkem ülbus, isekus ja muidugi egoistlik. Samas võib vahest taolises käitumises leida ka väikest kahetsust ja see on siis mingi väga naljakas viis kedagi tagasi võita 😀

Ma ei saa aru, kuidas on tänapäeval saanud elementaarsest viisakusest viis kuidas teisi närvi ajada. ” Ma olen nimelt temaga viisakas, see ajab teda täiega närvi”. Aga teate ma olen näinud et ajab jah. Kui inimene ütleb teisele viisakalt ” teie”, siis nähvatakse talle, et ta on rumal ja hälbega, sest teda on ju ainult üks, mitte kaks. Viisakusest on siis tõesti saanud rumaluse märk ? Kahjuks on sellega küll nii, et inimesi tõesti ajab närvi kui sa nendega viisakas oled , hetkel kui nemad sinuga ülimalt ebaviisakad on.  Minu arvates igal inimesel peaks olema ikka elementaarne viisakus olemas. Ehk ongi viisakuse juures nii ärritav asi see, et kui teine on sinuga viisakas, siis see tuletab sulle meelde, et sina oled hetkel hoopis vastik, mitte meeldiv. Ebaviisakus on vastik. Oma veendumusi ja muidu mõtteid saab ka ilma vastikuks muutumata selgeks teha.

Vahest näen kuidas inimesed teevad vahest päris suuri väljaütlemisi. Kui aga teised siis temalt selgitust paluvad, ei oska inimene muud öelda kui ” Mind ei huvita mida teie arvata, see on nii, see on minu arvamus”. Inimene peab alati olema võimeline oma argumente ka lahti seletama. Muidu on see niisama lahmimine teemal, mis on inimesele tegelikult täiesti tundmatu. Inimesed peaksid jääma oma jutus selle juurde, mida nad teavad ja tunnevad. Muidu teete ainult ennast rumalaks ja see omakorda muudab teid kurvaks ja see jälle vihaseks. Keegi ei võida sellises olukorras. Aga miks inimesed ehivad ennast koguaeg võõraste sulgedega ?

Ausalt ma kunagi mõistsin inimesi väga kiiresti hukka ja hindasin neid ilma nende lugu teadmata. Nüüd olen juba suuteline nägema inimeste tegude tegelike põhjusi. Vahest on kahju, et ei saa neid aidata, sest nad lihtsalt ei kuulaks mind. Kui kunagi tekkis minus palju viha ja kätemaksu iha, siis nüüd asendub see aina enam kaastundega ja mõistmisega. See on hea, sest selle poole ma ju pürgingi. Ma ütlen ausalt, et selline teguviis on mu elu palju kergemaks ja muretumaks teinud. Olen nagu vabam . Igaüks valib oma tee siin maailmas ja mina ei peagi sellest arusaama ega seda heakskiitma. Ainuke heakskiit mida inimene vajab on tema enda oma. Päikest 😉

Mis on sinu vabandus, et oma eluga rahul pole aga ette ka ei võta midagi ?

On palju inimesi, kes pole oma eluga rahul. Nad pole rahul  oma suhtega, töö ei pakku rõõmu, üksildus, ülekoormus või hoopis liigne tegevusetus. Ometigi ei võta nad midagi ette. Nad võiks ju vahetada töökohta, rääkida partnerile, et pole suhtega rahul, võta vastu uusi väljakutseid jne. Nad ei tee seda, sest see on ju riskantne. Suur osa sellest on muidugi hirmul, milles olen viimasel ajal vist ikka väga palju kirjutanud . 😀 On olemas teatud sorti vabandused, miks mitte teha oma elus muutust. Aga need vabandused ei pruugi olla nii tõelised, nagu inimestel on kombeks uskuda.

Ootan õiget aega – See on kõige selgem hirm elu muutuste ees. Kuigi see muutus võib sind tegelikult teha õnnelikumaks. Venitamine teeb ainult keerulisemaks. Näiteks tahad suhet lõpetada aga tood pidevalt ettekäändeid endale, et praegu pole õige aeg, kuna lapsed on noored, ei taha kaaslase tuju rikkuda või juhtub lähedasega õnnetus ja jälle pole õige aeg. Fakt on see, et õiget aega ei tulegi. Sellist asja pole olemas. Kui tunnete ennast õnnetuna, siis võtke seda kui märguaennet, et nüüd ja kohe tuleb midagi ette võta. Elu on liiga lühike, et olla õnnetu, kui võiksite juba ammu olla õnnelik.

Turvalisus– Sageli kardetakse elus muutusi teha, kuna hetkel on ju kõik kindel. Näiteks sa pole oma tööga rahul aga sa ei otsi ka uut, kuna vana töö on ju nii kindel ja oled harjunud oma kindla sissetulekuga. Sa ootad, et ehk kunagi saad ameti kõrgendust aga seda ei tule. Sina siiski ei otsi endale ka meeldivamat tööd. See kõik tekitab stressi. Sa seda oma tervise lõpuks ohtu turvalisuse nimel. Vahest lausa pakutakse inimestele midagi palju paremat kui neil on aga hirm kaotada turvalisust takistab neid. Samas paari aastapärast täid äkki hoopis koondatakse ja ei ole enam seda turvalisust, millest kinni hoida. Seega miks mitte kohe riskida ?. Te surute oma rahulolematuse ja viha maha ning see aina suureneb teie sees. Olete rahulolematu oma tööpärast aga kannatama hakkab ka kodune elu. Te ei taha ülemusele näkku karjuda, et te pole rahul, ei taha olla vingupunn. Seega elate kodus oma lähedaste peale ennast välja. Elus seisneb seiklustes ja sinu enda rahuolus tehes, mida armastad, mitte turvatundes.

Tagasihoidlikus – Eriti naistele õpetatakse väiksest peale, et ole tagasihoidlik, ära tõsta häält, ole rahul sellega, mis sulle antakse. See on pigem eneseväärikuse puudumine. Te arvate, et teised on teist paremad. Kui sa tahad palgatõusu või karjääri teha, siis sa pead oma tööd tähtsustama teiste ees. Aja selg sirgu, et sind märgataks. Sa ei peagi ennast upitama hakkama, piisab täiesti selja sirgu ajamisest. Selles pole midagi halba, kui räägite, et olete tubli. Inimestel on raske rääkida oma headest külgedest. Ehk sellepärast, et siis peetakse sind eneseimetlejaks. Sa pead leidma oskuse oma saavutusi meeldivalt esile tõsta, sest sa oled seda väärt. Kui teile vastu asutakse, siis järelikult nad tunnevad ennast ebamugavalt. Õppige inimeste kriitikat kuulama. Kuulake see ära ja siis alles põhjendage oma seisukohta. Tagasihoidlikus hoiab paljusid tagasi suuri saavutusi tegemast. Kardetakse silmapaisata ja kriitika lainet. Ära karda. Sa oled palju saavutanud ja oled tubli, ole uhke selle üle.

Sõltus– Tegelikult teate ju teie ise, mis teile hea on. Ometigi on paljud meist sõltuvuses teiste arvamusest. Teised küll ütlevad, et tahavad teile head aga tegelikult tahavad nad seda, mis on nende arvates hea, mitte teie arvates. Seda juhtub palju suhetes, kus üks pool loobub oma unistustes, et teine saaks omasid ellu viia ja siis muutub temast sõltuvaks. Noored kuulavad tihti oma vanemate soovitusi, kui tuleb valida endale eriala. See on tahtmine meelejärgi olla.  “Mu vanemad ei taha, et ma selle spordiga tegeleks”, “Ma pean ennem naiselt küsima, kui otsustan, kas tulen”, ” Ma ei suuda ilma temata elada, seega tema meeleheaks tulen sealt töölt ära” – need on paar näidet kuidas inimesed ei kontrolli oma elu ise, vaid sõltuvad oma otsustes teiste arvamusest. Kunagi peate lõpuks enda eest vastutama hakkama. Teie isiklik areng ei sõltu teiste arvamusest, rahast ega väljaõppest. Sina ise määrad kui sõltu või sõltumatu sa oled.

Probleemid – Ikka öeldakse, et probleemidest pole pääsu. Sinu valik on see, mida sa oma probleemidega teed. Edu saavutamisel tuleb alati ette probleeme. Sa kas saad vihastada ja käega lüüa, või pöörad probleemid oma kasuks. Sa saad probleemidest õppida ja neid kuidagi omakasuks pöörata. Alati leidub väljapääs. Probleemid on elu lahutamatu osa. Tuleb lihtsalt neile positiivsemalt läheneda, mitte alla vanduda. “Probleem sai mu kätte, nüüd on kõik läbi.”  Pidage meeles oma lõpp eesmärki, leidke probleemi põhjus ja ärge suunake niipalju tähelepanu probleemile vaid eesmärgile. Kõigi elus on tõusud ja mõõnad. Nende abil muutuma paindlikumaks ja saame ka uusi oskusi.

Aeg teha väike kokkuvõte :)

Kuna ma olen juba päris palju erinevatel teemadel mõtisklenud, siis mõtlesin välja tuua tähtsamad mõtted juttudest, mida siiamaani olen kirjutanud. Need on need mõtted, mille järgi elan ise igapäevaselt ja mis lühikokkuvõtena annavad ülevaata minu eesmärgist ehk kuidas elada nii, et oled iseenda parim sõber ja kindlalt kahe jalaga maapeal.

Andmise juurde kuulub ka lahti laskmine. Inimene peab õppima lahti laskma, et mitte jääda mineviku ega asjadesse kinni. Näiteks maailma kuulsad inimesed. Vaata kui palju neil asju on . Ometigi osad neist on sõltlased, depressioonis jne. Seega see kuis sul on palju asju, ei tähenda, et sa oled õnnelik. Asjade kuhjamisega õnnelikuks ei saa. Seega tee kasvõi kapi puhastust.  See on piltlik näide, et kui annad midagi vana ära, teed ruumi uuele. Ära ole mineviku kogemustes kinni. Õppi nendest. Lase kogemusel minna ja tee ruumi uutele kogemustele ja õpetundidele.

Mõistmine, andestamine ja empaatia tähenda, et sa kiidad halba tegu heaks vaid niimoodi sa näed olukorda objektiivsemalt ja ei võta asja liiga isiklikult.

Pidev teiste otsuste kriseerimine paneb sind lõpuks ka endas kahtlema. Austa seda, et sinu valik on sinule õige. Teise valik on teisele õige. Ära kritiseeri. Toeta sõpra positiivsete sõnadega tema valikus. Isegi kui näed, et tema valik on viga siis igaüks peab ise oma vead tegema, et õppida. Sina saad ainult arvamust avaldada ja teise otsus on see, kas ta paneb sinu arvamuse kõrvataha või ei.

Alati kui olete valiku ees, kus peate nende kahe sõna vahel valima, siis ennem mõelge ikka, kuidas saaksite “jah” öelda. Olgu”Ei” see viimane võimalus, mitte esimene.

Elada tuleb nagu oleks see sinu viimane päev. Homme võib oodata, sest homme on alles homme ja praeguses hetkes ei ole sellel tähtsust. Et olla loovad ja vabad tuleb loobud normaalsete inimeste heakskiidu poole püüdlemisest. Teate kui õnnetud need normaalsed tegelikult olla võivad. Nad ei tea kui vabastav võib olla oamoodi asjade ajamine. Iga inimene peaks elama oma elu normide järgi.

Inimeste läheduses, kes tahavad sind energiast tühjaks imeda omakasu eesmärgil, pole mõtet viibida.

Elu toob meie teele inimesi väljakutseks. Kui sinu sisimas on osa, millele sa pole ligi lasknud valgust või on sul hirm, siis elu toob sinu ellu inimesi, et saaksid õppida ennast tundma . See on nagu hirmule näkku vaatamine

Mõtlemine peab olema sinu teener, mitte sina tema ori, kasutage oma intuitsiooni.

See on viimasel ajal minu jaoks üks tähtsamaid õppetunde. Ole laps. Tänapäeval on lapsepõlv nii lühike, et tuleb suuta jääda lapseks ka kõigi nende ühiskonna probleemide ja kohustuste kõrval. Siis tunnete ennast elusana. Kui teil on sisimas minigi soov või miski nagu torgib hinge, siis teadke, et see on seal põhjusega. See torgib teid, sest tahab välja pääseda ja ennem see teid rahule ei jätta, kui te seda teete.

Kui sa tõesti armastad inimest siis kaob ka armukadedus. Armastus ja armukadedus ei saa samal ajal eksisteerida. Need on täiesti erinevad. Armastus on ülim tunne, kus sa soovid, et teine inimene oleks õnnelik ja soovida talle kõike head, isegi siis kui tema õnn pole koos sinuga. Armukadedus on teise inimese omandiks muutmine.

Oma energia raiskamine kadeduse peale on mõttetu. Selle asemel kasuta oma energiat millegi loomiseks ja armastamiseks. Kadedus on võrdlemine. Kui kaob võrdlemine, siis kaob ka kadedus. On tobe ennast kellegi teisega võrrelda. Me kõik oleme võrreldamatud ja unikaalsed.

viha ei tule teie seest ehk teie keskmest, vaid egost. Ego on see, mis saab haavata ja ego on see, mida te proovite vihaga kaitsta.

Vihane inimene on hirmul . Ainult hirmunud inimene vihastab. Ta ei taha, et sa näeksid tema hirmu ja selle asemel ta vihastab, et sinus hirmu tekitada. Viha on täiuslik kardin, millega oma hirmu varjata. Inimesed ei taha, et nende hirmust teataks. Nad tunnevad ennast siis haavatavana ja hirm suureneb.

Gruppidesse kuuluvad inimesed on võltsid. Üksi olles hakkab nende võlts olemus kaduma ja tekkib hirm, et nad polegi need kelleks ennast pidasid. Üksi olles oled nagu kahe vahel . Sa pole võlts aga sa ei ole ka sina ise. Selleks tulekski mediteerida.

Kaks lugu olid sellised, et raske oli midagi välja tuua, seega soovitan neid tervikuna lugeda : Minu enesekindluse võti ja Mõned näpunäited, kuidas saada õnnelikumaks. 

Viha- mis, miks ja milleks

Kui hakata vihast rääkima, siis kõige pealt tuleks kirjutada, et tavaliselt tuntakse viha kui emotsiooni, mis tekib siis, kui keegi on teile takistuseks või te ei saa oma tahtmist kellegi teise tõttu. Tegelikult saab viha palju sügavamalt analüüsida ja tõlgendada.

Kohe tuleks ära seletada, et viha ei tule teie seest ehk teie keskmest, vaid egost. Ego on see, mis saab haavata ja ego on see, mida te proovite vihaga kaitsta. Paljud inimesed on vihased koguaeg. Neile on õpetatud, et viha on halb ja seda ei tohi välja lasta.  Sellepärast koguvad paljud inimesed aastaid  viha enda sisse, ilma seda väljendamata . Sellised inimesed hakkavad viha täiesti teistsugustes kohtades välja näitama. Näiteks vaata inimest kui ta sööb. Ta närib toitu vihaga ja ta näoilme on vihane. Selline viha sees hoidmine on ohtlik, sest kunagi saabub hetke kui rohkem viha teie sisse ei mahu ja te niiöelda plahvatate. Lisaks see, et kui te ei lase endast midagi välja, siis ei tule teisse  ka midagi sisse.

Sa pead kaotama valvsuse. See hoiak, et sa kontrollid teadlikult kõike mida sa teed. Hoiad ennast tagasi, kui  tegelikult tunned, et tahaks  möirata. See pole lahendus. Sa pead oma emotsioonid läbi elama ja nendega koos elama õppima. Muidu sa ei sa neist iial priiks. Ära mõtle, et sa pead vabanema vihast. Nii ei saavuta sa midagi. Ela oma viha välja. Uuri enda seest, kust su viha tuleb. Mis on selle allikas. Nagu OSHO on öelnud, siis viha on nagu pilved sinu keskmes. Äikest lööb tumedad pilvad katavad su sisemise taeva. Sina hakka aga otsima oma viha juuri. Pilved näevad, kui tobe sa oled ja et sind pole mõtet vaevata, sest sa ei pööra pilvedele nagunii tähelepanu ja otsid hoopis juuri. Iga kord kui keegi tekitab sinus viha, siis tea, et viha ei tule nendest, vaid sinu seest. Nemad toovad selle esile aga viha põhjus peitub sinus. Kui sa lähed oma viha juurteni välja ja mõistad seda, siis varsti leiad ennast vihatuna olukordades, kus varem oleksid vihastanud. Alati tea, et mitte millestki ei saa lahti, vaid sa pead õppima koos oma emotsioonidega elama. Ainuke aeg millal on võimatu vihane olla on siis, kui sa oled täiesti üksi ja sa pole millegagi seotud.

Pea meeles, et õiget ja valet pole olemas. Sina näe asju läbi oma silmade. Vaata ennast läbi oma silmade. Ainult sina tead fakte oma sisemaailma kohta. Ära lase ühiskonnal ennast ideoloogiatega ja uskumustega mõjutada.

Et eelpool öeldut valesti ei mõistetaks, pean mainima, et  jah sa pead viha välja elama, mitte ena sees hoidma. Aga ära ela seda viha teiste peale välja. Vabasta oma viha üksi olles näiteks padja peale. Padjal on täiesti ükskõik, kas sa lööd teda või isegi pussitad. Tesite peale viha välja elamine pole lahendus. Sellest algab üks lõputu ring, kus vastastiku toodetakse viha lihtsalt juurde, selle asemel, et seda mõista ja sellega elama õppida. Kui sa hakkad viha välja elama, siis ära ole poolenisti vihane. Puhas viha on ilus ja väljendus rikas. Kui elad oma viha poolikult välja ja mõtled liiga palju piiride peale, siis jääb osa vihast siiski sinu sisse pesitsema. Nii ei suuda sa ka viha tekitanud olukorras lõplikult lahti lasta.

Viha ja kurbus on vastandid. Viha on mehelik ja kurbus naiselik. Need kaks ei saa samal ajal olemas olla. Kurba inimest on raske vihale ajada, sest kohe kui ta on vihane, on kurbus kadunud. Sa pead viha ja kurbus eneses  võrdsele tasemele viima, ehk 50:50. Siis on sul võimalik nendest kahest emotsioonist pääseda. Kui näiteks on kurbus 40 ja viha 60, siis ei õnnestu sul neist pääseda. 40 viha jääb siis endiselt alles. Need 2 peavad olema võrsed.

Vihane inimene on hirmul . Ainult hirmunud inimene vihastab. Ta ei taha, et sa näeksid tema hirmu ja selle asemel ta vihastab, et sinus hirmu tekitada. Viha on täiuslik kardin, millega oma hirmu varjata. Inimesed ei taha, et nende hirmust teataks. Nad tunnevad ennast siis haavatavana ja hirm suureneb. Ainult tõsiselt hirmunud inimene saab kiireesti vihaseks. Inimesed vihastavad sinu peale, sest kardavad sind. Nad kardavad, et näed nende nõrkust. Sama on ka siis kui inimesed naeravad selleks, et pisaraid peita. Viha on sinu kaitse, kuhu taha peituda, sest hirm annab su alati ära.

 

Sellel teemal saata rohkem lugeda raamatust “Emotsioonid” OSHO sarjast. Mina tõin välja ainult enda jaoks parimad mõtted aga seal on veel palju enamat 🙂

 

Kadedus ja armukadedus, miks ja milleks !

Kadedus. Mis see on ja miks. Kadedus on võrdlemine. Me oleme harjunud võrdlema. Kellelgi on ilusamad riided, ilus mees, ilus maja, õnn jne.

Me oleme õpetatud võrdlema. Koguaeg sa võrdled ennast millegi või kellegagi. Isegi siis kui kõnnid lihtsalt tänavalt. Võrdlemine on tobedus. Kui kaob võrdlemine, siis kaob ka kadedus. On tobe ennast kellegi teisega võrrelda. Me kõik oleme võrreldamatud ja unikaalsed. Inimene on alati kahe vahel. Keegi on temast parem ja keegi on temast halvem. See ei olegi redel, mida mööda paljud meist ülespoole ronida tahavad.  Inimisede liiguvad ringiratast ja ei leiagi tegelikult seda redeli algust. Seni kuni sa võrdled ennast teistega, sa jäädki ronima. Sa ei jõua kunagi tippu, sest leiad alati, et kellelgi on jälle, midagi paremat kui sul. Võrdlemise ringist on raske ennast välja rabeleda, sest me oleme ju üleskasvanud keset võrdlusi ja võrdlemist. Juba lasteaias võib esineda võrdlusi, kus üks laps joonistab tähti halvasti ja talle tuuakse näiteks ” Vaata kui ilusad tema tähed on, proovi ka sellised teha”.

Armukadedus on natuke erinev teema. Sa näed on kaaslast kui ta on kasvõi ühe hetke kellegi teisega koos õnnelik ja sule tekib tunne, et sa tahaksid nüüd surra või midagi teha. Selle asemel mõtle sellele, mida sa selle inimese vastu tunned. Kui sa tõesti armastad inimest siis kaob ka armukadedus. Armastus ja armukadedus ei saa samal ajal eksisteerida. Need on täiesti erinevad. Armastus on ülim tunne, kus sa soovid, et teine inimene oleks õnnelik ja soovida talle kõike head, isegi siis kui tema õnn pole koos sinuga. Armukadedus on teise inimese omandiks muutmine. Kui tuleb armukadedus, siis armastus kaob ja allesjääb puhas omamine. Sa tahad, et see inimene oleks ainult sinu ja sinuga.

Sageli juhtub nii, et kui kaob armukadedus, siis kaob ka armastus. Kui armukadedus su elust kaob ja armastus jääb siiski alles, siis tea, et sul on midagi kindlat.

Armukadedus tekib ka hirmust homse ees. Äkki homme ta ei taha enam minda ja äkki homme ta kohtab kedagi uut ja paremat. Kui elad tänasepäeva nimel, siis ei ole sul aega armukade olla. Tähista oma armastus igapäev selle asemel, et põdeda oma armasama kaotamise pärast. Hetkel , kui hakkad mõtlema homsele, jääb sinu tänane elu puudulikuks. Panusta ainult tänasesse. Mis tuleb see tuleb nagunii, ilma sinu mõtlemiseta või mõtlemisega.

Armasta rohkem ja armukadedus kaob, rõõmust rohkem armastuse üle ja armukadedus eemaldub sinust. Muutu armastusest täiesti hulluks ja jaga seda kõigiga. Hetkel, mil sa avastad, et suudad armastavalt kohelda ka inimesi, kes seda tegelikult ei vääri, oled sa armukadedusest vabanenud.  Pane rohkem energiat armastusse ja järgne sellele. Kui kulutad palju oma energiast armukadetsemisele, siis varsti järgned hoopis sellele, mitte armastusele. Kui armastad, siis on armukadeduse tekkimine võimatu.

Inimesed on alati kadedad olnud. Kui järgmine kord tunned, et muutud kadedaks, siis sellest ei piisa, et sa tead, et see on vale. Sa pead ise mõistma, et enese võrdlemine kõigega siin suures maailmas on tobe. See ei vii sind kuskile. Sinu koopiat pole olemas, seega seni kuni võrdled, seni oled ka kade.

Naera nende kordade üle kui oled kade olnud ja teinekord samas olukorras ära mine mööda sama käitumis mustrit vaid, vali juba uus ja kadeduse vaba tee. Oma energia raiskamine kadeduse peale on mõttetu. Selle asemel kasuta oma energiat millegi loomiseks ja armastamiseks.

Lõpetuseks armukadeduse kohta: Kui te armastate oma kaaslast nii, et soovite tema õnne, ka siis kui see on kellegi teisega, siis varsti on teie kaaslane teie juures tagasi. Keegi ei suuda olla kaua eemal inimesest, kellele on tema õnn nii tähtis, et suudab teda tema õnne nimel vabaks lasta, ilma isiklike huvideta. Vat see ongi armastus. Ei mingit omamist vaid puhas soov, et kaalast õnnelikuks teha, isegi siis kui peaksid teda ühiskonna silmis vihkama. Armastuses pole Ego !

Soovitan lugeda OSHO sarjast “Emotsioonid”. Tänased mõtemõlgutused tekkisid seda lugedes ja saate samal teemal ka pikemalt sealt lugeda 🙂

Olgem lapsed ehk leidke üles oma sisemine laps igas päevas !

Mäletate seda aega kui te olite lapsed ? Kui ühiskonna reeglid teie jaoks ei mänginud nii suurt tähtsust. Teil tuli pähe mõtte ja te tegite seda. Te ei hakkanud analüüsima, et mida küll keegi arvab, mis tagajärjed on või on sellel mõttel üldse erilist pointi.

Vaadake ennast nüüd. Paljud meist jätavad niipalju tegemata, sest nad arvavad, et nad pole enam lapsed ja peavad ennast ülevalpidama nagu täiskassvanud. Sa ei peagi olema laps, et  olla vaba. Tähtis on osata mõelda nagu laps ja leida endas see “sisemine laps”. Mul on hea näide kohe tuua. Käisin sõbrannaga Suure-Jaanis. Oli palav, väga palav. Sõbrannal tekkis idee ujuma minna ja tal ujumisriideid polnud seega ta läks riietega. Ta ei mõelnud ka, mida keegi kobiseda võiks. Mina passisin veel tükkaega kuni lõpuks tema soovitustel ka vette hüppasin riietega. Lühidalt öeldes, ka mina tahtsin ujuda aga ma ise poleks kunagi seda seal ja sellel sama ajal riietega teinud. Mina esimene mõtte oli, et siin on ju teised inimesed ka. Ausalt oli.

Mu sõbranna on väga intspireeriv inimene. Minu silmis on ta nii palju ägedaid asju teinud elus, sest ta tõesti tegutseb oma ideede järgi .Tal tuleb mõte, et tahaks midagi teha ja ta teeb seda. Temaga koos on mul olnud need kõige vahvamad seiklused.

Kindlasti leidub inimesi, kes tooks mu jutule nüüd võrdluse, et ” kui sul tekib tunne,  et sa tahad poest saia varastada, siis ära mõtle tagajärgedele ega ühiskonna arvamusele vaid tee seda”. Selle kohta ütleks ma tähenärimine ja asja hoopis teise valgusesse pööramine.

Minu mõte on see, et mõelge, kui palju hirm teie elu mõjutab. Nii palju häid ideid jääb vahest teostamatta, sest teil on hirm. Ma tean seda. Ma arvan, et ma oleksin oma elus palju rohkem kogenud ja saavutanud juba, kui ma poleks enamus ajast hirmul olnud. Nüüd mulle aitab sellest hirmust. Teate kui hea tunne see oli kui ma esimest korda tegin midagi ilma analüüsimatta ja põdemata. Proovige seda. See on nii sõltuvust tekitav. Te tunnete ennast palju paremini ja  te tunnete ennast elusana, mitte nagu ühiskonna robot.

Selleks kõigeks tulebki õppida elama nagu laps. Minge tagasi oma lapsepõlve. Ma luban, et teie parimad seiklused juhtuvad siis, kui te tegutsete, mitte ei jää mõtlema. Unistada võib igaüks aga ainult vähesed oskavad oma unistusi mööda tippu jõuda, neid täites muidugi. Isegi siis kui te tunnete, et teil pole piisavalt palju enesekindlust, julgust jne, isegi siis kuulake oma sisemisis soove ja täitke neid otsekohe.

Võite alustada ka kasvõi kõige pisemast ja lihtsamast soovist või ideest. Kui teil pole veel seda enesekindlust, siis see esimene kord, kui käitute oma normide järgi, mitte ühiskonna omade, on see, mis avab teile tee selle enesekindluse juurde. See lause on täiesti õige, et hirmule tuleb silma vaadata. Ma ütlen ausalt, et kui te oma hirmule silma vaadata, siis hekeks on tõesti hirmus ja süda tahab seimsa jääda aga see on kõigest hetk, mis kestab kõige rohkem sekundi.

See on viimasel ajal minu jaoks üks tähtsamaid õppetunde. Ole laps. Tänapäeval on lapsepõlv nii lühike, et tuleb suuta jääda lapseks ka kõigi nende ühiskonna probleemide ja kohustuste kõrval. Siis tunnete ennast elusana. Kui teil on sisimas minigi soov või miski nagu torgib hinge, siis teadke, et see on seal põhjusega. See torgib teid, sest tahab välja pääseda ja ennem see teid rahule ei jätta, kui te seda teete.

Nii et  olgem lapsed 🙂

Õpetlikud jutud vol 2

Tihti leian huvitavaid jutukesi, mis õpetavad elust nii mõndagi. Tänased jutud olen võtnud raamatust “Kuldsed Lood”. Lisan iga jutu lõppu ka selle, mis mõtteid need minus tekitavad. Igaüks võib neid vabalt mõista omamoodi. 🙂

Headuse killud

Perekond oli puhkepäeval rannas. Lapsed suplesid ja ehitasid liivast losse. Äkki ilmus kusagilt väike vanaeit. Eide hallid juuksed lehvisid tuules, tema riietus oli räpane ja närudes. Ta pomises omaette, korjas midagi liiva seest ja pani oma kotti. Vanemad kutsusid lapsed enda juurde ja käskisid räpasest vanaeidest eemale hoida. Kui vanaeit perest möödus, kummardus ta midagi maast võtma ja naeratas neile, kuid keegi ei vastanud talle.

Hulk aega hiljem sai perekond teada, et too väike vanaeit oli pühendanud oma elu rannaliivast klaasikildude korjamisele, et lapsed jalgu ei vigastaks.

Minu jaoks on see hea lugu, mis tõestab, et ei tasu inimesi hinnata nende välimuse või käitumise pärast. Kahjuks tehakse seda tänapäeval tihti ja nii ollakse sageli ülekohtused võrratute ja imeliste inimeste vastu.

Juba minu vanaema tegi nii…

Väike tüdruk vaata, kuidas ema õhtusöögiks kala praeb. Ema lõikas kõigepealt kala pea ja saba ning pani siis kala pannile. “Miks sa pea ja saba enne praadimist ära lõikad ?” küsis tüdrukuke. ” Ma olen alati nii teinud, juba ema – sinu vanaema – tegi nii,” vastas ema. Väike tüdruk ei jäänud vastusega rahule ning järgmise korral vanaemal külas  olles küsis vanaemalt, miks ta kala pea ja saba enne praadimist ära lõikab.

Vanaema mõtles ja vastas siis : ” Ma ei tea. Minu ema tegi ka alati samamoodi. ” Seepeale läks väike tüdruk sama küsimusega vanavanaema juurde. Vanavanaema vastas: ” Sest mu pann oli liiga väike ja terve kala ei mahtunud ära.”

See on selline hea humoorikas jutuke. Kas teil on olemas pere tradistjoone ? Aga nende algus võib olla väga tobe. Nagu selles jutus. Sul on olemas suur panna aga saa küpsetad kala ikka nii nagu vanaema, kellel oli väike panna. Inimesed võiks olla julgemad tegema oma asja, mitte traditsjoone jälgima. 

Kaks psühhiaatrit

Kaks psühhiaatrit elasid ühes majas. Igal õhtul saabusid nad töötlk koju ja tihti sattusid koos ühte lifti. Liftipoissi pani imestama üks asi, mis kordu ikka ja jälle. Psühhiaater, kes varem liftist väljus, pöördus alati ümber ja sülitas teisele psühhiaatrile näkku. Too naeratas, võttis rahulikult taskust taskurätiku ja pühkis oma näo, lipsu või palitu puhtaks. Mõnikord kuulis liftipoiss, kuidas ta seejuures rahulolevalt naerda kihistas. Lugu näis liftipoisile järjest kummalisem. Ükskord ei pidanud ta enam vastu. Jäänud koos teise psühhiaatriga lifti, küsis ta: ” Doktor, jumala pärast öelge, miks teie kolleeg pidevalt teiega nii käitub?” Teine psühhiaater vastas naeratades: ” Oh, ma ei tea seda. Miks see peaks mind häirima? See on tema probleem!”

Tõesti kui keegi kohtleb sind halvasti, siis ära kunagi mõtle, et sul on midagi viga ( kui sa just pole teatud isikule halba teinud ja ta tõesti hoiab vihast kinni), see kui keegi sind halvasti kohtleb on tema probleem. Sina ei pea sellepärast muretsema. Kunagi oli tüdrukutel selline kõvamutti lause : Ma ei meeldi sulle ? See on sinu probleem. Või midagi sarnast oli. Tegelikult nii ongi ju. Elumõtte pole kellelgi teisele peale enda meelejärgi olla. Kui sa kellelegi ei meeldi on see tema mure 🙂