Lugesin artiklit, kus räägiti kiusatavaga ja kiusajatega. Siis hakkasid vaikselt mõtted liikuma minu oma kogemustele. Ma ei mõtlegi midagi , mis oleks praegu vaid see kõik, mis toimus siis kui koolis käisin. Enamjaolt põhikoolis aga siiski see jättis ju oma jälje.
Mäletan, et minu klassis ja ka teistest klassides leidus inimesi, kes tegelikult ütlesid mulle ikka päris jõhkralt. Ma olin selline paksuke. Asi polnud selles, et ma oleks söönud palju või vähe liikunud. Lihtsalt minu keha areng toimus selliselt. Kõigepealt läksin paksuks ja siis venisin pikemaks ja peenemaks. Lisaks oli veel see, et ma olen väga õrna hingega kohati. Ma hakkan vahest tõsiselt mõttetu asja peale nutma ja olen selline pisarsilm. Ma olin ikka päris täiuslik saaks. Paks ja piripill.
Mäletan kuidas poisid minu kohta ikka paksu nalju tegid. Kehalises tunnis irvitati, et ma joosta ei jõudnud. Põhjus oli see, et mul tekkisid hingamis raskused ja kohe seostati seda sellega, et ma ju paks. Hiljem tuli välja, et mul selline astma. Kõige õelamad olid teatud posid minu klassist. Nad ei jätnud kunagi võimalust kasutamata. “Ma löön sulle reketiga vasta kanni ja saan peki kuubikud”. Võis siis hakkasin nutma, kui õpetaja minuga pahandas. Ja teate kõige julmem oli see, et see õpetaja hakkas ise ka mind piripilliks norima kalassi ees. See pole küll õpetajale sobilik. Osad inimesed ütlesid ikka päris julmalt mulle. Hiljem gümnaasiumis, kui nad juba normaalsemaks muutusid, ma ikka ei sallinud neid. Uued klassiõed küsisid ka, et miks ma ei salli seda poissi. Aga mina tean , mis tunde see poiss oma sõnadega minus tekitanud oli. Nüüd kui kool on seljataga olen ma muidugi selle seljataha jätnud. Aga lõpuks oli asi juba nii, et ei noritud enam paksuse ega nutmise pärast vaid lihtsalt niisama. Läksin vetsu ja mingid tsikid passisid seal ja siis kommenteerisid kuidas ma seal oma asju tegin ja seisid ukse ees, et ma kabiinist välja ei saaks. Lihtsalt niisama, sest kõik nägid ju, et mind kiusatakse ja, et ma vastu ka ei hakka, seega oli see ju super sihtmärk.
Asi hakkas lõppema siis kui ma kohtusin väljaspool koolis uute inimestega ja mu enesekindlus tõusis ja ma ei jäänud enam lolli näoga vahtima, kui midagi öeldi. Ei, ma ei solvanud kedagi vastu, ka neutraalsest vastusest piisab. Sest kui sa seni oled lasknud endale kõike öelda, siis see, et sa üldse midagi vastad lööb juba karbi kinni. Ma õppisin ise oma vigade ja äparduste üle naerma ja ma ei olnud enam see kõige magusam objekt. Mõni muidugi üritas veel. Tagantajärgi ma mõistan, et mis see kiusaja võis nii teha aga julm on see ikka.
Julm on see ükskõiksus. Enamjaolt oli tervel klassil ju savi. Hiljem muidugi kommenteeriti, et küll see ikka on nõme aga kui asi toimus olid kõik vait ja nautisid etendust. Kunagi olid klassiõed korrapidajad ja nägid, et posid loopisid oma õunu vastu tüdrukute peasid puruks. Muud õpetaja ei öelnud kui, et nii pole ilusa ja ärge nii tehke enam . Keegi ei viitsi süveneda probleemi, mida üks õpilane peab igapäev kannatama. Tunnistan, et olen ka ise olnud pealtvaataja ja olen ka ise norinud inimesi. Ma pole selle üle uhke ja ei otsi vabandusi. Aga kurb on see, et õpetaja ei tee muud kui lihtalt ” Ole vaikselt” ja “Ära sega tundi”, kui keegi keset tundi kellelegi üle klassi halvasti ütleb.
Mind tõesti huvitab, et kas minu kiusajad ise tunnevad ennast halvasti, et ma aastaid olin ebakindel oma keha suhtes ja nende sõnad olid tugev löök minu enesehinnangule. Kas neid huvitab, et nende sõnad tekitasid kompleksi, et kõik inimesed tahavad mulle halba ja arvavad minust halvasti, seega mul olid suured suhtlemis raskused, millest täielikult pole veel üle saanud. Ma ei väidagi, et nendes asjades on nüüd 100% süüdi need kiusajad aga suurema osa puhul on. Keegi ei saa mulle vastupidist väita. Teie ei tea, mida mina olen tundnud. Lihtsalt see, et lasin ennast aastaid kohelda nagu kaltsu, sest inimesed minu ümber olid mulle selgeks teinud, et ma pole midagi väärt.
Aga üks hea asi on ka. Kui kiusatav saab kiusajatest ja sellega kaasa tulnud probleemidest üle, siis ta on endale saanud vähemalt väga hea paksu naha. Mingil määral pean ma oma kiusajaid ka tänama, sest äkki ma poleks selline positiivne isiksus nagu ma olen praegu kui ma poleks ennem pidanud läbi käima põrgust.
Olen kuulnud sellist varianti, et on olemas kahte sorti kiusamist.
1. Kui kiusatav on ise põhjuse andnud. Paljusid kiusatakse, sest nad on teistega vastikud ja ülbed. Osad inimesed kutsuvad küll oma käitumisega ise kiusajaid ligi.
2. Kui sa pole põhjust andnud. Oled puudega, sinu välimus, sinu usk, sinu jutt, haigus, sinu keel jne. Need on osa sinust ja sa pole ju kuidagi süüdi. Vahest ei ole ka need lapsed süüdi kes haisevad või näevad räpased välja. Äkki neile lihtsalt ei ole antud kodus võimalust pesemiseks. Äkki inimene ei teagi, et ta haiseb. Siis oleks ju ilus öelda ilusti inimesele, mitte halvasti.
Tahan lihtsalt öelda, et kui sa ei lase ennast täiesti põhjani alla suruda siis kunagi läheb paremaks. Kui näed, et kedagi kiusatakse siis julgusta teda olema positiivne. See väike julgustus võib viia teda parema elu poole. Mõni inimene ei tea, mis on eneseeest seismine. Siis tuleb talle seda meelde tuletada. Minu puhul see aitas. Kohtasin imesi kes olid minu vastu heatahtlikud ja hakkasin ka ise enda suhtes heatahtlikum olem . Ärge laske kiusataval mõelda, et kogu maailm on tema vastu ja, et ta ongi seda väärt. Ei ole. Kõik on armastust ja headust väärt 🙂