Väike eneseanalüüs seoses hinnangutega

Lugesin seda artiklit ja tekkisid mõtted minu oma käitumise kohta. Nii teiste kui ka enda suhtes.

Ma ole alati see, kes oma lähedasi korrale kutsub, et olgem ikka viisakad, nii pole ilus, rahune maha jne. Seda artiklit lugedes aga mõistsin, et ainult minul üksi on nende käitumisega probleem. Nad ise tunnevad ennast ju õnneliku ja vabana. Mina olen see kelle arvates on tobe kui täiskasvanud mehed lollitavad nagu lapsed. Mina olen see, kes arvab, et tuleks ennast vaos hoida muidu juhtub midagi halba. Nemad lihtalt on õnnelikud sellisena nagu nad on. See on hea näide, et hinnangud on tõesti sinu enda probleem, mitte nende keda hindad.

Enda suhtes on mul komme ennast hinnata tagantjärgi. Ma ütlen midagi välja ja siis hiljem analüüsin tükkaega, et ega teine valesti aru ei saanud, ega ta midagi pahasti ei arva. Kui nüüd reaalselt mõelda, siis selline tagantjärgi põdemine on ju ajaraiskamine. See oli ja on nüüd läinud. Seda ei saa enam muuta. Unusta see ja naudi tänast päeva.

Vahest kui kuulen, et keegi kirub kedagi taga, kedagi kes kunagi tegi talle halba aga hetkel pole midagi teinud, siis ma ei mõista seda halvustamist täiesti tühja koha pealt. Olen lähtunud sellest, et teisi halvustatakse asjades, mida inimene tegelikult ise teeb. Nüüd olen hakanud ka teist vaatenurka nägema. Sellel inimesel ei ole ehk oskust valust lahti lasta ja selline kirumine on ehk tema viis viha välja laskmiseks. Kindlasti on ka paremaid viise selleks aga mina ei saa talle neid peale suruda. Igaüks peab ise oma isikliku arengu läbi tegema. Mina saan ainult eeskuju anda.

See on tegelikult naljakas kuidas ma tähele ei pane, et ma sisimas hinnanguid jagan. Kui valjusti välja ei ütle, siis jätadki endale mulje, et oled väga salliv ja tore, armastav inimene ja võtad kõiki nii nagu nad on. Aga vaata oma mõtteid. Need näitavad palju rohkemat välja su sisemiste tormide kohta. Mina soovitan näha rohkem inimeste tegude ja sõnade põhjust. Teinekord põhjust teades sa mõistad teise tegusid rohkem ja ei hakka neid hindama.

Materiaalsuse mõõdupuu

Tänane teema on mul juba ammu peas olnud. Miks on nii, et inimesed mõõdavad paljusid asju materiaalse kraami olemasolu. Asjad on millegipärast rohkem hinnas kui hingelised väärtused, armastus ja inimsuhted.

No näiteks mõni asi läheb katki ja siis muidugi vihastatakse ja solvutakse. Lõhkuja on kohe paha ja vastik. Ma ei räägi nimelt lõhkumisest vaid kogemata lõhkumisest. No on juhtunud, et presskann läks katki ja kohe oli vaja otsida süüdlast. Milleks on vaja neid tigedaid pilke ja kurje sõnu? See on kõigest asi. Selle saab uue osta. Milleks jätta teise inimese hinge süütunnet. Asjade võlu ongi tavaliselt see, et alati saab uue osta. Muidugi on ka haruldasi asju, mida ei saa asendada. Samas, kuidas su elu muutub halvemaks, kui näiteks sinu vanavanaema portselanist kass maha katki kukub?

Samuti hinnatakse inimesi nende vara järgi. Näiteks mehi selle järgi, et kui tal pole raha, maja ja autot, siis on ta naisele halb mees. Kui su lapsel pole palju mänguasju, siis oled halb vanem, kes ei taga oma lapsele head elu. Kas siis see ei loe midagi, et see mees on hea inimene, hea südamega, töökas ja ustav. Kas see ei loe midagi, et laps on armastatud? Mehe kohta annavad sageli hinnanguid naiste vanemad näiteks ja kas neile tõesti ei piisa sellest, et nende tütar on õnnelik ja armastatud. Minu silmis on laste jaoks terve maailm üks suur mänguväljak ja hea loovusega ei olegi vaja hunnikut laulvaid lelusid. Nad on olemas, aga kas laps neist puudust tunneks, kui neid poleks olnudki?

Ma olen ka varem maininud, et kõike tuleks kokku kraapida ainult niipalju, kui eluks vaja on ja rohkem pole sul ju vaja.

Kogu selle materiaalse tähtsuse hea näide on see, kui mõtlete, palju on olnud tülisid raha pärast ja üleüldiselt asjade pärast. Niipalju suhteid, sõprusi ja perekonna sidemeid on lõhutud. Kurb aga kogu süü oli asjadel, mida te keegi nagunii pärast surma kaasa võta ei saa. Inimesed hoiavad oma asjadest nii kinni, sest siis nad tunnevad, et nad on keegi, et nad on midagi saavutanud.

Enesega rahulolev ja hingerahu saanud inimene on teinekord palju rikkam ja rohkem saavutanud, kui inimene, kellel on raha ja võim. Enamjaolt on hingerahus inimesed ka õnnelikumad, sõltumata selles, mis neil on või mida neil pole.

Asjad tulevad ja lähevad aga hing  on alati alles, seega keskenduge rohkem sisemusele, mitte välisele materiaalsusele. Selleks pole palju vaja, et olla õnnelik. 🙂

Kõik ei peagi kõigest arusaama. :)

Mõtlesin vahelduseks natuke mõtiskleda erinevatel teemadel. Eks ikka sellised teemad, mis mulle pähe on karanud nüüd viimasel ajal. On palju asju millest ma lihtsalt aru ei saa.

Hakkasin üldse mõtlema, et kui palju inimesed tegelikult väärtustavad niipalju materiaalset pahna, milleta saaks tegelikult vabalt hakkama. Kunagi sattusin neti poes näiteks markide peale. Mina ei saa aru, miks on vaja kulutada raha asja peale, mis sul kuskil albumis seisab lihtsalt ja paarkorda aastas saad siis sugulastele eputada, et sul on kallis mark. Või inimesed, kes ostavad kalli alkoholi selleks, et siis on hea vaadata seda avamata pudelit seal kapi peal. Aga ma ei peagi sellest arusaama. Kui see kogumine kellelegi nii tähtis on, siis muidugi tehku 🙂 . Kindlasti keegi ei mõista, miks ma neid kivisid ja kristalle ostan 😀 . Aga olgem ausad, need ei maksa nii palju.

Ma olen jõudnud elus veendumuseni, et elus on vaja niipalju kokku kraapida kui sul eluks vaja on. Pole vaja kokku ajada asju, mida sa reaalselt ei vaja. Ei tuleks osta asju lihtsalt sellepärast, et kõigil ju on. Tuleb osta see kordutehnika mida vaja on. Milleks sulle näiteks röster kui sa ei söö röstsaia. Selleks, et kui keegi külla tuleb, siis on hea pakkuda ” kas sa röstsaia ei taha ? “.

Siis muidugi jääb vahest ka teiste käitumine silma. See lihtsalt on nii, et kui ikka keegi midagi avalikult välja riputab, siis paratamatult inimesed seda näevad ja tekitavad oma arvamusi. Tunnistan, et eks ” noorus aastatel” olen isegi seda sorti imelike tegusi teinud. Aga just nimelt siis. Nüüd imestan vahest et ka täiskasvanud inimesed teevad nii. Ma räägin sellest, et kui keegi jätab kellegi maha, siis hakatakse oma exi niiöelda armukadedaks tegema. Sa jätsid ta maha aga sa tahad endiselt , et su eks sind ihaldaks ja ainult sind tahaks. Et tal see valus torge ikka rinnust läbi lööks, kui sind uuega näeb. Pubekaeas on see lihtsalt pubekalik käitumine aga täiskasvanuna on see rohkem ülbus, isekus ja muidugi egoistlik. Samas võib vahest taolises käitumises leida ka väikest kahetsust ja see on siis mingi väga naljakas viis kedagi tagasi võita 😀

Ma ei saa aru, kuidas on tänapäeval saanud elementaarsest viisakusest viis kuidas teisi närvi ajada. ” Ma olen nimelt temaga viisakas, see ajab teda täiega närvi”. Aga teate ma olen näinud et ajab jah. Kui inimene ütleb teisele viisakalt ” teie”, siis nähvatakse talle, et ta on rumal ja hälbega, sest teda on ju ainult üks, mitte kaks. Viisakusest on siis tõesti saanud rumaluse märk ? Kahjuks on sellega küll nii, et inimesi tõesti ajab närvi kui sa nendega viisakas oled , hetkel kui nemad sinuga ülimalt ebaviisakad on.  Minu arvates igal inimesel peaks olema ikka elementaarne viisakus olemas. Ehk ongi viisakuse juures nii ärritav asi see, et kui teine on sinuga viisakas, siis see tuletab sulle meelde, et sina oled hetkel hoopis vastik, mitte meeldiv. Ebaviisakus on vastik. Oma veendumusi ja muidu mõtteid saab ka ilma vastikuks muutumata selgeks teha.

Vahest näen kuidas inimesed teevad vahest päris suuri väljaütlemisi. Kui aga teised siis temalt selgitust paluvad, ei oska inimene muud öelda kui ” Mind ei huvita mida teie arvata, see on nii, see on minu arvamus”. Inimene peab alati olema võimeline oma argumente ka lahti seletama. Muidu on see niisama lahmimine teemal, mis on inimesele tegelikult täiesti tundmatu. Inimesed peaksid jääma oma jutus selle juurde, mida nad teavad ja tunnevad. Muidu teete ainult ennast rumalaks ja see omakorda muudab teid kurvaks ja see jälle vihaseks. Keegi ei võida sellises olukorras. Aga miks inimesed ehivad ennast koguaeg võõraste sulgedega ?

Ausalt ma kunagi mõistsin inimesi väga kiiresti hukka ja hindasin neid ilma nende lugu teadmata. Nüüd olen juba suuteline nägema inimeste tegude tegelike põhjusi. Vahest on kahju, et ei saa neid aidata, sest nad lihtsalt ei kuulaks mind. Kui kunagi tekkis minus palju viha ja kätemaksu iha, siis nüüd asendub see aina enam kaastundega ja mõistmisega. See on hea, sest selle poole ma ju pürgingi. Ma ütlen ausalt, et selline teguviis on mu elu palju kergemaks ja muretumaks teinud. Olen nagu vabam . Igaüks valib oma tee siin maailmas ja mina ei peagi sellest arusaama ega seda heakskiitma. Ainuke heakskiit mida inimene vajab on tema enda oma. Päikest 😉

Intelligentsusest – mis see on ja mis see pole.

Olen ka varem rääkinud intelligentsuse teemal. Üha enam veendun, et haridusel ja intelligentsusel pole mingit seost. See on puhas vale, et näiteks ülikoolis käiad nüüd kuidagi intelligentsemad on. Intelligentne on see, kes ise teab, ise arvab, ise vastutab, ise teeb. Mitte see, kes kordab nagu papakoi seda, mida keegi on juba öelnud. Sul on hea mälu aga mälu ja intelligentsus pole üldse omavahel seotud. Korrutad kellegi teise mõtteid ja vastusi. Mis kasu sellest on ? Mida uut sa sellega maailma tood kui  kordad vana ? Inimkonnal on alati probleem minevikust lahti laskmisega. Ikka on vaja oma veriseid sõdu meelde tuletada ja süütutele lastele pea sisse kinni hõõruda. Siis vanemad saavad uhkusega ringi kõndida ja kuulutada, et nende laps on tark, aga intelligentne ? Ei. Peaasi, et teab kes, mis aastal, kelle, kuskil maha laskis. 

Tsiteerin natuke OSHO raamatust “Intelligentsus” – ” Lapsi tuleks aidata, et nad oleksid leidlikumad, mitte et nad muudkui kordaksid – aga kordamisel praegune haridus põhinebki. Kogu meie haridussüsteem põhineb kordamisel. Kui laps kordab paremini kui teised, siis peetakse teda teistest intelligentsemaks. Tegelikult on tal lihtsalt parem mälu, mitte kõrgem intelligentsusetase. Seda juhtub tihtilugu, et inimene, kellel on väga hea mälu, ei pruugi olla eriti intelligentne, ja vastupidi.

Albert Einsteinil polnud eriti hea mälu. Newton, Edison ja paljud teised leiutajad olid tegelikult suured unustajad.

Aga kogu meie haridussüsteem keskendub mälule, mitte intelligentsusele. Toppige ikka rohkem ja rohkem informatsiooni mälusse, tehke inimesest masin ! Meie ülikoolid on tehased, kus inimesed muudetakse masinateks. Kakskümmend viis aastat on raisku läinud – kolmandik kogu teie elust – , et teha teist masinad! Ja väga raske on teid jälle lahti keerata, teha teist jälle inimesed. “

Kõik seda ei osanud ma paremini oma sõnadesse panna. Ma olen täiesti nõus tema jutuga. Inimesel tuleb leida nupp, kust mõistus välja lülitada ja mediteerida. Mõistus on ebaintelligentsuse tee ja meditatsioon on intelligentsuse tee.

Saialillest ei saa kunagi roosi !

Inimesi ei tunnistata siin ühiskonnas peaaegu kunagi sellisena, nagu nad tegelikult on . Alati tahab keegi teile õpetada kuidas olla parem. Inimesed toovad välja teie vigu,mis on tegelikult omased kõigile. Igal üks eksib, igaüks omab nõrkusi, igaühel on puudujääke. Keegi ei tõsta esile teie ilu ja inetlligentsust.

Inimesed on tihti mossis. Neil on alati 100 asja mille üle kaebelda. Inimene peaks õnnelik olema oma olemas olu üle ja seda igapäev tähistama, mitte otsima puudusi. Muidugi on raske olla rahul, kui keegi pole sinuga rahul. Juba lapsest peale pead kuulama milline sa olla ei tohi ja milline sa pead olema. Tuuakse ette igasuguseid ideaale ja eeskujusid. Ei tunnustata inimese sisemust, vaid seda kelleks ta saab. Keegi ei tähtsusta sinu intelligentsust, vaid seda kui võimukaks sa saad, kui palju sa tead, kui kuulus sa oled jne.

Kui lapsi koguaeg niimoodi rõhutakse, siis hakkabki laps arvama, et see kes ma olen pole piisavalt hea ja ma pean teiste peal trampima, et olla ühiskonnas heaks kiidetud. Tekibki selline väärtusetu tunne.  Vanemad ei taha oma lastele halba. Nad teevad seda kõike ikka hea pärast. Ka neid kasvatati nii, seega nad ei oskagi muudmoodi.

Mulle meeldib OSHO mõttekäik saialille ja roosiga. Kui sa oled sajailill ja sulle koguaeg räägitakse, et roos on võrratu, roos on hea, roos on ilus. Saialillest ei saa kunagi roosi. Samas ühiskond nõuab, et sinust saaks roos. Mõelge, mis tunne see võib olla. Kui tähtsusetu ja saamatuna sa ennast tunda võid. Tulebki leppida faktiga, et saialillest ei saa roosi. Kõik mida me teha saama, on pakkuda oma lillele head väätist, õiget mulda, vajadusel kasta – aga kui teie lill on saialill, siis ta ei hakka kunagi roosi õisi kasvatama. Kui sa saialillele räägid, et sa pead kasvatama roosiõisi, siis juhid sa ta valele teele. Sa suunad kogu tema energia sellele, mida ta teha ei suuda. Kui pole energiat, siis ei suuda ta ka saialille õisi kasvatada. Kui ta ei suuda sedagi , siis tunneb ta ennast tühja, saamatu ja väärituna.

Nii tehakse ka inimestega. Paremas ühiskonnas lastakse inimestel areneda oma loomuse järgi. Inimene saab olla tema ise. See kui sul lastakse areneda sellisena nagu sa oled, teeb su elu ja saatuse tähendusrikkaks. Kõik, mis sa teed on oluline. Täiuslikkus ongi see, kui oled sina ise.

Palju head veel intelligentsuse kohta raamatus ” Intelligentsus, loovuse alus tänapäevases maailmas” OSHO sarjast.

Linnapäev ja miks ma tegelikult kehalise tunnis poomil ei püsinud :P

Natuke lobajuttu ka vahepeal. Mulle väiksena alati meeldisid linnapäevad. Kord nädalas mindi linna perega ja siis käidi poodides jne. Minul oli eile üle pikaaja jälle üks linnapäev, kus oli vaja paar asja korda ajada. Sellepärast tahakski maal elada, et siis on mul jälle need linnapäevad 🙂

Ühesõnaga esmalt käisin töötukassas ja kiitsin oma praktikat ja kui lahe see on. Uuriti ka õppimise kohta aga ma ei ole kindel, kas mul on võimalik minna. Millegi eest tuleb elada ka ja ma ei taha kogu majandusliku elu oma mehe õlule panna. Aga nh nemad seal töötukassas on üsna järjekindlad, et pean minema.

Siis läksin sinna tervisekeskusesse kesklinnas. Mul on lampjalad. Viimati kui käisin siis öeldi, et mul on oma vanuse kohta ikka jubedas seisus need jalad. Tegelikult peaksin iga natukese aja tagant käima aga käisin nüüd siis jälle. Mõtlesin, et olen eriti kaval kui lähen 10 minutit varem kohale. Tuleb välja, et tõsiselt targad läksid juba kell 9 kohale. Ühesõnaga oli juba pikk järjekord ja vastuvõtt algas alles kell 10. Tegemist oli siis elavas järjekorras vastuvõtuga. Soovitus oleks see, et kui keegi peaks kunagi minema siis laadige ennem telefon täis või võtke raamat kaasa, et igavust peletada.

Mina sain sisse kell 11.39. Ja mida huvitavat ma siis kuulsin. Minu tuttavad on ehk tähele pannud, et ma seisan sageli nii, et üks jalg on sirgu ja teine põlvest kõver. Sellel on omamoodi huvitav põhjus ka. Nimelt on mul üks jalg tunduvalt pikem kui teine. Kui mul neid taldu all pole, siis on mu vaagan luu ja selgroog kõik viltu. Sellega seoses ei ole mul ka head tasakalu ega modellilikku kehahoiakut. Oleks ma seda juba kooli ajal teadnud, siis oleks ehk jäänud see sunni viisiline poomi peal kõõlumine ära. Jah kallis rahvas ma polnud kehalises kasvatuses möku ainult oma kehakaalu pärast vaid ka lühema jala pärast. Nüüd saan igatahes järgmine kuu mingid spets tallad käte. Seda lühemat jalga tõestab ta mul 2 cm kõrgemale. Eks siis ole näha, kas need seljavalud ka kaovad.

Vahepeal ma käisin muidugi vetsus ka. Seal oli mul meeldiv  jutuajamine ühe vanme naisterahvaga. Arutasime, et kus on Viljandis normaalne vetsus käia. Parimateks ongi see ponikliinik ja raamatukogu. Maksimarket on ka ok. Bussijaama oma ei kannata kriitikatki. Mulle meeldivad sellised juhuslikud vestlused juhuslike inimestega.

Näiteks oli mul Suure-Jaani bussijaamas tore vestlus ühe vanaemaga, kes oli kaugelt tulnud lapselapse kevadkontserdile mitme bussiga. Küsimust tekitas see, et võrreldes teiste bussikatega on Suure-Jaani oma ikka jube jahe. Õues on palju soojem .

Täiskasvanud inimese linnapäev on ikka palju ägedam kui lapsena.

Päikest sõbrad 😉

Kadedus ja armukadedus, miks ja milleks !

Kadedus. Mis see on ja miks. Kadedus on võrdlemine. Me oleme harjunud võrdlema. Kellelgi on ilusamad riided, ilus mees, ilus maja, õnn jne.

Me oleme õpetatud võrdlema. Koguaeg sa võrdled ennast millegi või kellegagi. Isegi siis kui kõnnid lihtsalt tänavalt. Võrdlemine on tobedus. Kui kaob võrdlemine, siis kaob ka kadedus. On tobe ennast kellegi teisega võrrelda. Me kõik oleme võrreldamatud ja unikaalsed. Inimene on alati kahe vahel. Keegi on temast parem ja keegi on temast halvem. See ei olegi redel, mida mööda paljud meist ülespoole ronida tahavad.  Inimisede liiguvad ringiratast ja ei leiagi tegelikult seda redeli algust. Seni kuni sa võrdled ennast teistega, sa jäädki ronima. Sa ei jõua kunagi tippu, sest leiad alati, et kellelgi on jälle, midagi paremat kui sul. Võrdlemise ringist on raske ennast välja rabeleda, sest me oleme ju üleskasvanud keset võrdlusi ja võrdlemist. Juba lasteaias võib esineda võrdlusi, kus üks laps joonistab tähti halvasti ja talle tuuakse näiteks ” Vaata kui ilusad tema tähed on, proovi ka sellised teha”.

Armukadedus on natuke erinev teema. Sa näed on kaaslast kui ta on kasvõi ühe hetke kellegi teisega koos õnnelik ja sule tekib tunne, et sa tahaksid nüüd surra või midagi teha. Selle asemel mõtle sellele, mida sa selle inimese vastu tunned. Kui sa tõesti armastad inimest siis kaob ka armukadedus. Armastus ja armukadedus ei saa samal ajal eksisteerida. Need on täiesti erinevad. Armastus on ülim tunne, kus sa soovid, et teine inimene oleks õnnelik ja soovida talle kõike head, isegi siis kui tema õnn pole koos sinuga. Armukadedus on teise inimese omandiks muutmine. Kui tuleb armukadedus, siis armastus kaob ja allesjääb puhas omamine. Sa tahad, et see inimene oleks ainult sinu ja sinuga.

Sageli juhtub nii, et kui kaob armukadedus, siis kaob ka armastus. Kui armukadedus su elust kaob ja armastus jääb siiski alles, siis tea, et sul on midagi kindlat.

Armukadedus tekib ka hirmust homse ees. Äkki homme ta ei taha enam minda ja äkki homme ta kohtab kedagi uut ja paremat. Kui elad tänasepäeva nimel, siis ei ole sul aega armukade olla. Tähista oma armastus igapäev selle asemel, et põdeda oma armasama kaotamise pärast. Hetkel , kui hakkad mõtlema homsele, jääb sinu tänane elu puudulikuks. Panusta ainult tänasesse. Mis tuleb see tuleb nagunii, ilma sinu mõtlemiseta või mõtlemisega.

Armasta rohkem ja armukadedus kaob, rõõmust rohkem armastuse üle ja armukadedus eemaldub sinust. Muutu armastusest täiesti hulluks ja jaga seda kõigiga. Hetkel, mil sa avastad, et suudad armastavalt kohelda ka inimesi, kes seda tegelikult ei vääri, oled sa armukadedusest vabanenud.  Pane rohkem energiat armastusse ja järgne sellele. Kui kulutad palju oma energiast armukadetsemisele, siis varsti järgned hoopis sellele, mitte armastusele. Kui armastad, siis on armukadeduse tekkimine võimatu.

Inimesed on alati kadedad olnud. Kui järgmine kord tunned, et muutud kadedaks, siis sellest ei piisa, et sa tead, et see on vale. Sa pead ise mõistma, et enese võrdlemine kõigega siin suures maailmas on tobe. See ei vii sind kuskile. Sinu koopiat pole olemas, seega seni kuni võrdled, seni oled ka kade.

Naera nende kordade üle kui oled kade olnud ja teinekord samas olukorras ära mine mööda sama käitumis mustrit vaid, vali juba uus ja kadeduse vaba tee. Oma energia raiskamine kadeduse peale on mõttetu. Selle asemel kasuta oma energiat millegi loomiseks ja armastamiseks.

Lõpetuseks armukadeduse kohta: Kui te armastate oma kaaslast nii, et soovite tema õnne, ka siis kui see on kellegi teisega, siis varsti on teie kaaslane teie juures tagasi. Keegi ei suuda olla kaua eemal inimesest, kellele on tema õnn nii tähtis, et suudab teda tema õnne nimel vabaks lasta, ilma isiklike huvideta. Vat see ongi armastus. Ei mingit omamist vaid puhas soov, et kaalast õnnelikuks teha, isegi siis kui peaksid teda ühiskonna silmis vihkama. Armastuses pole Ego !

Soovitan lugeda OSHO sarjast “Emotsioonid”. Tänased mõtemõlgutused tekkisid seda lugedes ja saate samal teemal ka pikemalt sealt lugeda 🙂

Olgem lapsed ehk leidke üles oma sisemine laps igas päevas !

Mäletate seda aega kui te olite lapsed ? Kui ühiskonna reeglid teie jaoks ei mänginud nii suurt tähtsust. Teil tuli pähe mõtte ja te tegite seda. Te ei hakkanud analüüsima, et mida küll keegi arvab, mis tagajärjed on või on sellel mõttel üldse erilist pointi.

Vaadake ennast nüüd. Paljud meist jätavad niipalju tegemata, sest nad arvavad, et nad pole enam lapsed ja peavad ennast ülevalpidama nagu täiskassvanud. Sa ei peagi olema laps, et  olla vaba. Tähtis on osata mõelda nagu laps ja leida endas see “sisemine laps”. Mul on hea näide kohe tuua. Käisin sõbrannaga Suure-Jaanis. Oli palav, väga palav. Sõbrannal tekkis idee ujuma minna ja tal ujumisriideid polnud seega ta läks riietega. Ta ei mõelnud ka, mida keegi kobiseda võiks. Mina passisin veel tükkaega kuni lõpuks tema soovitustel ka vette hüppasin riietega. Lühidalt öeldes, ka mina tahtsin ujuda aga ma ise poleks kunagi seda seal ja sellel sama ajal riietega teinud. Mina esimene mõtte oli, et siin on ju teised inimesed ka. Ausalt oli.

Mu sõbranna on väga intspireeriv inimene. Minu silmis on ta nii palju ägedaid asju teinud elus, sest ta tõesti tegutseb oma ideede järgi .Tal tuleb mõte, et tahaks midagi teha ja ta teeb seda. Temaga koos on mul olnud need kõige vahvamad seiklused.

Kindlasti leidub inimesi, kes tooks mu jutule nüüd võrdluse, et ” kui sul tekib tunne,  et sa tahad poest saia varastada, siis ära mõtle tagajärgedele ega ühiskonna arvamusele vaid tee seda”. Selle kohta ütleks ma tähenärimine ja asja hoopis teise valgusesse pööramine.

Minu mõte on see, et mõelge, kui palju hirm teie elu mõjutab. Nii palju häid ideid jääb vahest teostamatta, sest teil on hirm. Ma tean seda. Ma arvan, et ma oleksin oma elus palju rohkem kogenud ja saavutanud juba, kui ma poleks enamus ajast hirmul olnud. Nüüd mulle aitab sellest hirmust. Teate kui hea tunne see oli kui ma esimest korda tegin midagi ilma analüüsimatta ja põdemata. Proovige seda. See on nii sõltuvust tekitav. Te tunnete ennast palju paremini ja  te tunnete ennast elusana, mitte nagu ühiskonna robot.

Selleks kõigeks tulebki õppida elama nagu laps. Minge tagasi oma lapsepõlve. Ma luban, et teie parimad seiklused juhtuvad siis, kui te tegutsete, mitte ei jää mõtlema. Unistada võib igaüks aga ainult vähesed oskavad oma unistusi mööda tippu jõuda, neid täites muidugi. Isegi siis kui te tunnete, et teil pole piisavalt palju enesekindlust, julgust jne, isegi siis kuulake oma sisemisis soove ja täitke neid otsekohe.

Võite alustada ka kasvõi kõige pisemast ja lihtsamast soovist või ideest. Kui teil pole veel seda enesekindlust, siis see esimene kord, kui käitute oma normide järgi, mitte ühiskonna omade, on see, mis avab teile tee selle enesekindluse juurde. See lause on täiesti õige, et hirmule tuleb silma vaadata. Ma ütlen ausalt, et kui te oma hirmule silma vaadata, siis hekeks on tõesti hirmus ja süda tahab seimsa jääda aga see on kõigest hetk, mis kestab kõige rohkem sekundi.

See on viimasel ajal minu jaoks üks tähtsamaid õppetunde. Ole laps. Tänapäeval on lapsepõlv nii lühike, et tuleb suuta jääda lapseks ka kõigi nende ühiskonna probleemide ja kohustuste kõrval. Siis tunnete ennast elusana. Kui teil on sisimas minigi soov või miski nagu torgib hinge, siis teadke, et see on seal põhjusega. See torgib teid, sest tahab välja pääseda ja ennem see teid rahule ei jätta, kui te seda teete.

Nii et  olgem lapsed 🙂

Mõtlemine on su teener, mitte sina tema ori !

Täna kirjutan natuke mõtlemise üle tähtsutamisest, meie kooli süteemi suurimast veast ja mida teha, et su teadmised sind elus segama ei hakkaks. Seda kõike siis lühidalt nagu alati. Alustuseks väike lugu, mis on minu silmis  hea näide, kuidas tänapäeva koolisüsteem võib inimese sisimas ära piinata nii, et inetlligentsusest on saanud hirm mitte vastata teiste ootustele.

Mul oli üks klassiõde, kes pidas kõige olulisemaks seda, et tal oleks kõik hinded viied ja oleks õpetajate silmis niiöelda heas kirjas. Minu silmis on see mõttetu asi millele keskenduda. Neid inimesi, kes oskavad kõike hästi teha on väga vähe.  Seega sa koormad oma aju üle selle ” ma olen hea kui mul on kõik hinded viied” põhimõttega. Ma ise alati arvasin, et tal on tegelikult sisimas miski sassis ja kompenseerib seda siis õpetajate kiitustega. Sisimas aimasin ka, mis tal sees tegelikult toimus. Aga tõesti, mida see annab sulle, kui sa jättad oma töövihiku koju ja kõige tähtsam asi mille pärast muretseda on see, milline su maine nüüd õpetajate silmis on.

Kõik lapsed on sündides intelligentsed. Siis aga hakkavad vanemad neile oma eluviise, põhimõtteid ja kombeid peale suruma. Nad ei oskagi muudmoodi. Ka nende vanemad ju tegid nii. Tegelikkuses on nii, et me kõik oleme ainulaadsed. Ei ole olemas teist täpselt samasugust inimest nagu sina. Selleasemel, et väärtustada oma lapse isikupära ja ainulaadsust, hoopis sunnitakse neid kuuluma massi. Paljude suurim hirm on see, et nende lapse võib olla “imelik” ja mida siis naabrid arvavad. Eks nad siis arvavad, et nende laps on “imelik”. Aga mis sellest ?

Tänapäeva kooli süsteem ei soodusta intelligentsust ega isikupärasust. Reaalselt ei saa oodata, et kõik oskaksid samal tasemel samu asju. Inimene, kellel on rohkem arenenud parem aju poolkera ei ole matemaatilistes asjades nii tugev, kuid ta on tugev loomingus. Tobe on nõuda temalt, et ta täidaks matemaatikas riikliku normi. Ta ei saa sinna midagi parata, et loodus pole tall andnud kõikki maailma oskusi.

Vasakpoolkera on intelekt ja parem on intuitsioon.  Neile ei saa sobida samad asjad. Kusjuures kõik suured leiutised on sündinud läbi intuitsiooni. Kõik suured tegijad arvutasid ja nuputasid aga see põhi lahendus tuli nendeni läbi intuitsiooni. See on see kui sulle lihtsalt tuleb mingi mõte pähe. See on see kui universum saadab sulle sõnumi läbi unenäo. Intuitsioon hakkab tööle siis, kui sa lõpetad mõtlemise . See tuleb südamest. Sellepärast ongi minu arvates mõtlemine üle tähtsustatud. Mõtlemist on elus muidugi vaja. Aga nagu ütles OSHO oma raamatus :” Mõtlemine peab olema sinu teener, mitte sina tema ori” ! Samamoodi on ka teadmistega. Paljud hooplevad oma teadmistega aga samas, mida need teadmised neile juurde annavad ? Teadmistega peaks olema nii, et sa paned need ära ja ei mõtle enam nende peale. Kui vaja võttad need jälle välja aga ülejäänud aja on need ju täiesti kasutud.

 

Aitab normaalsusest, ma tahan näha sind ennast !

Täna kirjutan ma natuke normaalsusest. Normaalsus. Mis see üldse tähendab. Enamjaolt on see mingi ühiskonna norm, et kuidas on normaalne käituda, milline on normaalne välimus ehk siis reeglid, mida täites ühiskond sind aktsepteerib. See kõik on minu arvates suur lollus. Enamjaolt on kõige igavamad ja mõttetumad inimesed keda ma kohanud olen ” normaalsed”. Normaalsed inimesed on liiga pinges, sageli naid ei ole need kes nad tahaksid olla, nad põevad liiga palju, elavad oma elu teiste reeglite järgi, ei oma mingit isikupära ega ka mingit arvamust.

Normaalsus on ühiskonnas liiga üle tähtsustatud. Paljud suured leiutised ja avastused tegid niiöelda mitte normaalsed inimesed. Nad julgesid oma teistsuguste mõtetega välja tulla ja teha ennekuulmatuid tegusid.  ” Ebanormaalsed” vinguvad vähem ja ei arvusta teisi. Nad saavad aru, et igaüks on omamoodi olevus. Iga inimene peaks elama oma elu normide järgi. Õnnelikud on inimesed, kes elavad selle järgi, mis nende arvates on normaalne. Ma ei mõtle siin nüüd seda, et kui varastamine on normaalne, et siis ärme kobise vargaga sest ta ju oli kõiges tema ise. Kui nii arvad, siis saad mu jutust ikka väga valesti aru. Normaalsus on ka äris kasulik. Kõik kannavad leopardi mustrit ja kui tahad olla normaalne, siis pead ka ju kandma. Mind tegi tegelikult see sisimas kunagi õnnetuks, et ma tõesti ei julgenud kanda riideid, mis mulle tegelikult meeldisid. Ma põdesin liiga palju. Nüüd ei jõua ära oodata, millala oma lille kirjude pükstega saaks tänavale minna. Kunagi oli koolis meil siniste juuste tüdruk. Kõik sosistasid, et kui tobe ta on ja itsitasid. Olgem ausad. Tegelikult kõik olid sisimas nördinud, et neil pole seda julgust elada oma normide järgi. Mina küll kadestasin ja unistasin sinisest peast.

Minu arvates sa saavutad oma normidega inimesed elus palju põnevamaid asju. Nad saavad tunda rõõmu iseenast. Nad on vabad teiste hinnangutest ja pahameelest. Nende armastus iseenda vastu on nii suur, et ühiskonna normid näivad tühised omade normide kõrval. Pane ise paika oma piirid. Kuidas on sinu arvates õige käituda, mitte ühiskonna normide kohane viisakus. Kas oleks suuri meistriteoseid läbi ajaloo sündindu, kui need autorid oleksid üritanud olla normaalsed. Paljusid tehti maha ja aastakümneid hiljem alles tunnustati nende omapära.

Elada tuleb nagu oleks see sinu viimane päev. Homme võib oodata, sest homme on alles homme ja praeguses hetkes ei ole sellel tähtsust. Et olla loovad ja vabad tuleb loobud normaalsete inimeste heakskiidu poole püüdlemisest. Teate kui õnnetud need normaalsed tegelikult olla võivad. Nad ei tea kui vabastav võib olla oamoodi asjade ajamine. Algus on raske. Minul oli väga raske alguses omamoodi hakkata elama. Koguaeg keegi ikka kritiseeris ja arvustas aga lõpuks sain ma sellest üle. Lõpuks saavad ka teised sellest üle, et sa otsustasid olla omamoodi. Omamoodi inimesi pilgatakse tänaval kõige rohkem. Ja siis ma vaatan neid pilkajaid. Kurb lihtsalt. Enamjaolt on need noored, kes teatud hetkel ei pidanud ühiskonna suvele vastu ja hakkasid ka normaalseteks. Nüüd on hinges okas sees, et tahaks ka tegelikult olla nii vaba ja õnnelik.

Kui normaalne inimene sind kritiseerib, siis ära võta südamesse. Mida tema teab sellest, mis sulle sobib ja mis sulle meeldib ? Midagi. Ainult sina tead. Ei ole olemas normaalset kunsti. Ole iseenese meistriteos.  Isegi kui teid hulluks peetakse, siis sellel pole tähtsust. Igaühes peabki olema natuke hullust. Inimene, kelles ei ole hullust, põleb üsnapea läbi.

Seega palun rohkem “ebanormaalsust” ja vähem normaalsust.

Aitab normaalsusest, ma tahan näha sind ennast !