Mina Jämejalas

Üks olulisemaid põhjuseid miks pole ammu kirjutanud on see, et lihtsalt polnud arvutit. Täna kirjutan oma viimasest suuremast tegevusest. Nimelt käisin ma töötukassa kaudu proovitööl Jämejala haigla juures. Kui ma õigesti mäletan siis oli minu töökoha täpsem nimetus Õendus ja Hooldus abi. Läksin kõrvalt uksest sisse, seega ei lugenudki mis maja peal kirjas oli.
Mina siis proovisin seal hooldaja ametit. Ma arvan, et paljud teavad, et selle ameti juures on ka niiöelda rõve osa. See osa on siis seotud mässude ja pesemisega. Ma ei hakka detailidesse laskuma aga see kõik pole midagi hullu. Teil on kindad ja lapid ja pesuvaht. Ei ole nii, et palja käega ja veega. Seal osakonnas ei ole püsipatsiente. Seal on sellised, kes ajutiselt mingil põhjusel ei saa kodus ise hakkama. Voodihaigeid on vähe. Veel kuulus minu ülesannete hulka toidu jagamine ja vajadusel söötmine, voodite tegemine, voodipesu vahetus, nende abistamine kui neil vaja ja kuna seal olles võib neil päris üksik tunne olla, siis pakume ka seltsi.
Personal on väga meeldiv ja abivalmis. Väga kiiresti võeti mind omaks.
Kurb on see, et mulle väga sobis see töö ja saaksin ka tööd sinna. Kurb ongi see, et ma ei saa sinna vist tööle minna. Lapsega alles alustasime lasteaias käimise harjutamist. Teine probleem on bussi liiklus kuna mul ju lube pole. Esimene buss Suure-Jaanist jõuab sinna alles 7.25 aga tööpäev algab kell 7 hommikul. Ehk siis töö sobib aga kohalkäimine ei mängi hästi välja.
Igatahes ma olen väga üllatunud, et ma seal olles nii positiivne olin ja niiöelda nina ei krimpsutanud. Kuna oma sõbranna kaudu teadsin sedasorti töö kohta natuke, siis ausalt mul olid alguses kahtlevad mõtted. Nüüd kui tean, et mulle töö sobib on nii kahju kui ma minna ei saa, sest otsin ju tööd juba tükkaega.

EDIT (26.03.2015) : By the way ma töötan seal juba pea pool aastat seega mõtetu hala 😀 ja endiselt mulle meeldib seal ja tuleviku sihid on ka selgemad 😉

Folgi sees ja aisast väljas, Minu esimene indigo !

Kõigepealt peaksin mainima, et hetkel tulebki siia blogisse rohkem minu elu kogemustest ja ehk ka sellest juttu, kuidas ma kogu seda hinge tarkust olen endas siiamaani arendanud. Ehk siis rohkem isiklikumat teemat. Ei tasu tormata. Kuna on suvi, siis ma hetkel ei süvene uutesse tarkustesse, sest lihtsalt pole aega. Mulle meeldib süveneda asjadesse, mida teen. Aga siiski minu hinge allikad ei jookse ka “puhkuse” ajal tühjaks.

Alustan siis viimasest suur sündmusest, ehk Viljandi Folgist. Mul on saanud traditsioniks minna folgil Nikns Suns i kontserdile. See on folk-metal bänd. Nende eeslaulja on äärmiselt vahva. Muidugi on muusika neil üli kõva. Folgil oli mul kaasas ka sõbranna Minna. Ma siis jalutasime seal ja kui kõht tühjaks läks, siis oli jube lahe näha, et tavaliste õllekate laudade vahel oli paar ümmargust lauakest laudlina, küünalde ja lillega. Muidugi me sõime seal. Muude folgi putkade juures polnud midagi uut. Ehk see oli lahe, et saime pudelis kama osta. Mu sõbrannat imestas see, et miks seal niipalju aasia kööki on. Võiks ju ikka olla folgilik söök. Õhtu tähtsaim tähelepanek oli see, et folgil ei küsita dokumenti kui alkoholi ostetakse. Minu loogika oli see, et ehk arvatakse, et alaealine ikka nii avalikult ei tule alkoholi ostma. Muidu oli seal aias sees väga lahe aga lõpuks suundusime ikkagi aia välist piirkonda avastama.

Liitusime teise seltskonnaga. Vot seal kohtasime ühte väga huvitavat härrat. Alguses nad mu sõbrannaga vaidlesid anatoomia ja spirituaalsuse üle. Lõpuks tuli välja, et nad enamvähem olid sama asja arvanud aga rääkisid teineteisest mööda lihtsalt. See mees ise arvas, et tema õige nimetus oleks indigo. Me mõlemad kannama mäekristalle. See oli hämmastav kuidas ta meie mõlema kivi vaatas ja tunnetas ning siis ütles kohe ära, millist energiat see kivi täis on ehk, mis meie elus hetkel toimunud on . Lisaks ta ka tegi meie kive sellest energiast tühjaks. Lisaks sellele on ta suuteline tunneatama inimeste kohta niiöelda igast asju. Tema sõnul on võimalik inimesele silma vaadates tema kohta kõike rääkida, sest seal on kõik kirjas. Kõik need erinevad laigud, värvid ja mustrid su silmas ütlevad sinu kohta väga palju. Kuna oli pime, siis seekord jäi see silmade analüüs ära. Samas tal vahepeal tuli niiöelda sähvatusi meie mõlema kohta. Näiteks ta ütles kohe ära, kuidas ma istun ja jalgu hoian, sest mu jalad hakkavad kergelt külmetama. Ta ütles veel asju aga neid ma siia ei avalikusta. Igatahes väga põnev mees. Me rääkisime nii vist kella neljani öösel. Siis tema pahane naine tuli ja ajas meid niiöelda laiali. Teate see armukadedus on ikka üks kohutav asi aga vahest on need põhjused ikka nii ilmselged. Igatahes oli mul mehest kahju, sest meil olid ju väga huvitavad vestlused pooleli aga tuleb välja, et vahest on isegi naistega rääkimine suur patt.

Igatahes tahtsi autojuht magada ja me siis seiklesime veel tänavatel. Mu sõbranna polnud kunagi Viljandi klubides käinud, seega läksime korra sisse. Kella vaadates selgus, et kohe suletakse. Nägin ka lõpuks ära kuidas näeb välja klubi sulgemine. Tuled põlema, muusika kinni, rahvas välja. Mõned istusid muidugi maha aga no kuulge. See pole mingi folgi kontserti, kus saab esinejat lavale tagasi kutsuda. Kui läbi, siis läbi.

Ausalt see meesterahvas oli huvitav . Me sõbrannaga ehk kunagi proovime veel ta jutule saada. Ma pole varem indigo inimesega kokku puutunud aga esimene kord jättis juba minusse vaimustuse jälje 🙂

Linnapäev ja miks ma tegelikult kehalise tunnis poomil ei püsinud :P

Natuke lobajuttu ka vahepeal. Mulle väiksena alati meeldisid linnapäevad. Kord nädalas mindi linna perega ja siis käidi poodides jne. Minul oli eile üle pikaaja jälle üks linnapäev, kus oli vaja paar asja korda ajada. Sellepärast tahakski maal elada, et siis on mul jälle need linnapäevad 🙂

Ühesõnaga esmalt käisin töötukassas ja kiitsin oma praktikat ja kui lahe see on. Uuriti ka õppimise kohta aga ma ei ole kindel, kas mul on võimalik minna. Millegi eest tuleb elada ka ja ma ei taha kogu majandusliku elu oma mehe õlule panna. Aga nh nemad seal töötukassas on üsna järjekindlad, et pean minema.

Siis läksin sinna tervisekeskusesse kesklinnas. Mul on lampjalad. Viimati kui käisin siis öeldi, et mul on oma vanuse kohta ikka jubedas seisus need jalad. Tegelikult peaksin iga natukese aja tagant käima aga käisin nüüd siis jälle. Mõtlesin, et olen eriti kaval kui lähen 10 minutit varem kohale. Tuleb välja, et tõsiselt targad läksid juba kell 9 kohale. Ühesõnaga oli juba pikk järjekord ja vastuvõtt algas alles kell 10. Tegemist oli siis elavas järjekorras vastuvõtuga. Soovitus oleks see, et kui keegi peaks kunagi minema siis laadige ennem telefon täis või võtke raamat kaasa, et igavust peletada.

Mina sain sisse kell 11.39. Ja mida huvitavat ma siis kuulsin. Minu tuttavad on ehk tähele pannud, et ma seisan sageli nii, et üks jalg on sirgu ja teine põlvest kõver. Sellel on omamoodi huvitav põhjus ka. Nimelt on mul üks jalg tunduvalt pikem kui teine. Kui mul neid taldu all pole, siis on mu vaagan luu ja selgroog kõik viltu. Sellega seoses ei ole mul ka head tasakalu ega modellilikku kehahoiakut. Oleks ma seda juba kooli ajal teadnud, siis oleks ehk jäänud see sunni viisiline poomi peal kõõlumine ära. Jah kallis rahvas ma polnud kehalises kasvatuses möku ainult oma kehakaalu pärast vaid ka lühema jala pärast. Nüüd saan igatahes järgmine kuu mingid spets tallad käte. Seda lühemat jalga tõestab ta mul 2 cm kõrgemale. Eks siis ole näha, kas need seljavalud ka kaovad.

Vahepeal ma käisin muidugi vetsus ka. Seal oli mul meeldiv  jutuajamine ühe vanme naisterahvaga. Arutasime, et kus on Viljandis normaalne vetsus käia. Parimateks ongi see ponikliinik ja raamatukogu. Maksimarket on ka ok. Bussijaama oma ei kannata kriitikatki. Mulle meeldivad sellised juhuslikud vestlused juhuslike inimestega.

Näiteks oli mul Suure-Jaani bussijaamas tore vestlus ühe vanaemaga, kes oli kaugelt tulnud lapselapse kevadkontserdile mitme bussiga. Küsimust tekitas see, et võrreldes teiste bussikatega on Suure-Jaani oma ikka jube jahe. Õues on palju soojem .

Täiskasvanud inimese linnapäev on ikka palju ägedam kui lapsena.

Päikest sõbrad 😉

Linnavurled ja maasoolad

Minu jaoks on kahtetüüpi inimesi. On maasoolad ja on linnavurled. Ütlen kohe ära, et parem klapp on mul nende maasooladega. Kes, siis milline on ? Kohe seletan. Minu arvamus ei pea teie omaga kattuma aga selline on minu nägemus asjast.

Esiteks siis linnavurled. Sellised, kes enamjaolt koguelu linnas veetnud.  Tüüpiline näide on see, et nh oled kuskil maakohas. Siis nad saabuvad. Autos tümm mängib. Autost astuvad välja sellised uhkelt riides inimesed. No riietus on selline, uhkem kui tavaline vabaaja rõivastus. Kukkuvad kohe lärmama . Kaasas on tuntud firma alkohol ja muu kallis kraam. Ühesõnaga maale tulek oleks nagu mingu pidulikum sündmus. Minu silmis läheb sellise seltskonnaga õhtu nii, et kaanitakse täis ja mehed hakkavad kohe suurteks isasteks ja naised pirtsutama. Aga ütlen kindlalt, et need linnavurled on kindlasti väga toredad inimesed ja väga meeldivad. Lihtsalt minul pole seda sorti inimestega kunagi klappi olnud.

Teiseks siis maasoolad. Need on need inimesed kellel on mingi side maal elamisega. Nad kas on üles kasvanud maala, või elanud seal mingi osa oma elust. Minu jaoks on selline rahvas vabam ja mõnusam. Grilli kõrvale sobib ka tavaline odav õlle. Ma ei arva, et nüüd maal peaks käima lohakalt riides. Aga selline seltskond on tavaliselt niiöelda vabamalt riides. Mitte midagi uhket. Nende jaoks on maaletuleks hoopis üks hea suur vabaduse tunne, et sa ei pea ennast koguaeg linna standardite järgi üleval pidama ega riietuma. Jutt on ka kuidagi elulisem. Õhtu tavaliselt läheb nii, et kõik on nagu vanad semud koos ja kes ei taha olla enam läheb magama või ära. Ei mingit draamat.

Eks ma ise ka maasool ju. Omad hoiavadki kokku. Kui ma mõtlen nüüd, siis enamus sõbrannasid kellega, mul on olnud lähedasi suhteid, on ka ikka maajuurtega olnud. Maainimesed on kuidagi loomulikumad lihtsalt. Samas kui maasool satub linna, siis eks linnavurled vaatavad, meid kahtlustavalt. Kuna maal on alati olnud palju vabam elu, siis linnavurle ei pruugi mõista, seda vabadust ja piiride mitte mõistmist. Maainimene ei pööra niipalju tähelepanu bling-blingile ja äge olemisele. Maainimene otsib eelkõige mõnusat seltskonda. Kui hakkasin ise linnas rohkem tsillima, siis minu seltskonnaks said ka inimesed kellel maajuured. Maakas leiab ka linnast omad üles. Aga ma ei põe, et ma linnakatega ei klapi. Milleks tunda puudust mingist seltskonnast, kellega pole midagi ühist ja kus tekib alatihiti kohatu tunne.

A ja seda ka, et avalikel grillimis platsidel leiab maasool palju tihedamini prügikasti üles kui linnavurle. Kahju !